Hantide lepingud: nafta lumesaani, bensiini, toidu ja kopterisõidu vastu
Kogalõmi piirkonnas elava handi Rimma Ruskina (35) seitsmeliikmelise pere maa-alal seisab nagu monument Venemaa suurima erakätes oleva naftakompanii Lukoil puurtorn. Rimma perel on isegi vedanud, sest kohalike sõnul suhtub Lukoil põlisrahvastesse kõige paremini. Teise naftahiiglase Surgutneftegaziga ei andvat võrreldagi.
Rimma nimetab suhteid Lukoiliga heaks. “Nüüd, kus neftjanik’ud (naftatöölised – toim) on aitama hakanud, on elu meie juures muidugi paremaks läinud.” “Meie juures” tähendab, et lähimast asulast 80 kilomeetri kaugusel, järgmise pereni on kümme kilomeetrit.
Naftapuurijad peavad Rimma perele lepingu järgi andma toiduaineid, iga nelja aasta tagant uue lumesaani, igal aastal bensiini ning lubama kuni neli korda aastas tellida tasuta helikopterit, aga maksimaalselt kaheksaks tunniks aastas.
Peale selle eraldab naftafirma ka raha. “Kolme kuu eest maksavad nad ühe inimese kohta 4000 rubla (1720 krooni),” ütleb Rimma. “Muidugi on seda vähe,” lisab ta veidi nukra häälega. Rimmal on neli alaealist last, nende eest saab ta riigilt lisaks kokku 8000 rubla (3440 krooni) kuus.
Juubilari küünaldega tort
Veel kurvemaks läheb Rimma hääl siis, kui ma küsin, mis juhtub pärast naftapuurijate lahkumist. “Kui nad ära lähevad, siis pole enam raha ega kala,” lausub ta. Rimma väitel on reostuse tõttu juba praegu tema metsatükist mööduvates jõgedes kala vähem kui varem. Veelgi hullem on aga see, et põhjapõdrad jäävad haigeks.
“Jõed reostuvad, põdrad joovad neist ning nende magu ei pea vastu,” räägib ta. “Ühe suvega hukkus meil nii 40 põtra.” Kokku kasvatavad Rimma abikaasa ja tolle vend ligi 400 põtra. Ühe kümnendiku karja hukk oli neile raske kaotus.
Handi-Mansimaa sood ja metsad Lääne-Siberis on naftapuurtornide tulelonte täis nagu auväärse juubilari küünaldega kaetud tort. Eestlaste väikesearvuliste sugulasrahvaste hantide ja manside maa on üks Venemaa peamisi naftapiirkondi, mistõttu on umbes 30 000 hanti ja mansit pidanud viimase 50 aastaga üle elama suuri muutusi oma iga-päevaelus.
Kolhooside-sovhooside ajal aeti nad oma tavapärastest elukohtadest metsadest sunniga elama küladesse ning nende lapsi sunniti unustama emakeelt ja õppima vene keelt. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kolis osa hante ja mansisid metsadesse tagasi, oma suguvõsade traditsioonilistele aladele, aga enamik jäi elama küladesse, sest oli tsivilisatsiooniga juba harjunud. Üheski suuremas külas oma maal pole handid või mansid siiski ülekaalus.
Küladesse jäänud põliselanikke ootas ees töötus, metsa tagasi kolijaid naftafirmad.
Vähemalt on päris metsikud ajad hantide sõnul seljataga ning kui naftafirmad soovivad puurida mõne handi perekonna kasutataval maa-alal, on nad pidanud viimased kümme aastat küsima selleks ametlikult hantide nõusolekut ning sõlmima lepingu.
Leping surutakse peale
Hantide ja manside ainus või-malus on loota naftafirma lahkusele ning kaubelda endale võimalikult head tingimused, sest praktikas nad naftafirmat kuradile saata ei saa. Leping surutakse lihtsalt peale.
Ringkonna pealinna Hantõ-Mansiiski lähedal Kõ‰eki külas elava handi Antonina Nikonova perekonna metsatükil otseselt naftat ei pumbata, Surgutneftegazi puurtorn asub veidi eemal. Naftamehed kasutavad teed, mis jookseb läbi Antonina ja Vassili metsa.
Lepingu järgi annavad neftjanik’ud zimnik’u (tee, mida mööda sõidetakse vaid talvel) kasutamise eest tuhat liitrit bensiini aastas ning aitavad lumesaani ja mootorpaati muretseda. “Ega nendega eriti kaubelda ei saa,” nendib Vassili. “Kui meie lepingut ei täida, siis meid karistatakse rangemalt kui firmat,” lisab Antonina.
Antonina näitab nende lepingut, kus on sõnaselgelt kirjas, et kui nemad, maa-ala kasutajad, pole tingimustega nõus, siis naftafirma ei pea seda arvestama. “Maa on ju riigi oma,” selgitab Antonina. “Ühesõnaga – handi nõusolekut pole tegelikult vaja küsida.”
Vassili räägib, et neid esialgu reostusprobleem ei puuduta, aga teede kasutamise ja ehitamise tõttu tuleb põdrakarjad tavapärastest karjatamiskohtadest järjest kaugemale ajada.
Pealtnäha hoolitsevad naftafirmad põlisrahvaste eest, kuid tohutute kasumite juures ei ole see kallis ettevõtmine. Lukoil teeb iga aasta Kogalõmis hantidele ja mansidele nende rahvuspüha, kevade alguse puhul peo. Põhiliselt tähendab see spordivõistlusi, mille võitjatele on auhindadeks lumesaanid ehk Buranid. Need on põhjarahvastele muutunud elu hädavajalikuks osaks. Kohaliku lehe peatoimetaja räägib, et isegi alles kooli läinud handi ja mansi tüdrukud oskavad iseseisvalt Burani juhtida ning sellega üksi kalale sõita. Ja nad teevad seda sama osavalt, nagu õpetati nende eakaaslasi 50 aastat tagasi ümber käima põhjapõtradega.
Lõpp 50 aasta pärast
Üheks valulisemaks probleemiks on põdrakasvatajate sunniviisiline ümberpaigutamine asulatesse, kuigi nad on harjunud leiukohtade ja torujuhtmete vahel ringi rändama. Inimestel aga pole asulates tööd, nad hakkavad jooma ja hukkuvad. “See on otsene inimõiguste rik-kumine, mida võib nimetada genotsiidiilminguks Kaug-Põhja põlisrahvaste vastu,” seisab Moskva päevalehe Nezavissimaja Gazeta andmetel kirjas.
Sellist pilti nägin kahjuks ka Kogalõmis, kus küsisin ühelt sealselt ehitajalt, kui palju elab linnas hante ja kus neid võib kohata. “Pole mingi probleem kohtuda. Mine sinna poe taha, nad joovad seal juba hommikust peale,” viipas ta käega.
Mitu aastat Jamalis põlisrahvaste hulgas elanud etnograafi Konstantin Kuksini sõnul vaikitakse piirkonna probleemid maha, ent nende lahendamata jätmisel kaovad neenetsid ja handid Venemaalt 50 aasta pärast. “Kas tervete rahvaste hävitamine pole liiga kõrge hind Jamali gaasi eest?” küsib ta.
Tegemist on teise looga hantidest, mis on pühendatud Han-tõ-Mansiiskis toimuvale soome-ugri kongressile. Esimene artikkel hantide keele olukorrast ilmus 21. juunil.
Handi ajakirjanik: firmad maksavad maa lagastamise eest vaid krosse
Põlisrahvastel pole naftafirmade vastu endiselt eriti suuri õigusi, nendib Hantõ-Mansiiskis ilmuvate hantide ja manside ajalehtede peatoimetaja Raissa Re‰etnikova.
•• Kuidas te kirjeldaksite põlisrahvaste suhteid naftafirmadega?
Viimastel aastatel on paremaks läinud, aga ma ei ütleks, et need on eriti positiivsed. Lukoil suhtub põlisrahvastesse üsna normaalselt, aga teised firmad mitte eriti. Nendel hantidel (kes elavad Lukoili alal – J. P.) on ka traditsioonid paremini säilinud kui neil, kes elavad Surgutneftegazi piirkonnas.
•• Mis õigused on hantidel ja mansidel naftakompaniidega lepingu sõlmimisel?
Firmad peavad tegema kohalikega lepingud, kui leiukoht asub suguvõsa maa-alal. Inimesed on muutunud järjest teadlikumaks ja edumeelsemaks, mõni nõuab endale juba isegi korterit. Varem piirduti Burani küsimisega, see sõiduk pidas paremal juhul vastu kolm-neli aastat. Järjest rohkem on juhuseid, kus kohalikud enam ei nõustu naftafirmade tingimustega, pöörduvad juba juristide poole.
Meie omad (põlisrahvad — toim) tahavad, et nende maa jääks puhtaks, sest see mõjub kohe põtradele. Aga neftjanik’ud jätavad endast maha lagastatud looduse – kui põder joob näiteks kas või ainult veidi seda reostatud vett, siis ta hukkub kiiresti. Marjad kaovad. Reostatud jõgedest kaob kala. Meie rahvad on ju alati elanud looduse keskel ning meile tähendab see suurt kaotust.
•• Kas on olnud juhuseid, kus handid ei ole alla kirjutanud naftafirmade lepingutele, mille järgi tahetakse nende maa peal puurida?
On küll.
•• Kas naftafirmad loobuvad?
Mitte alati, nad võivad ka ilma nõusolekuta oma torni püsti panna. Sellest tekib küll erimeelsusi.
•• Nii et mõttekam on põliselanikel ikkagi nõustuda?
Nojah, aga naftafirmad peaksid siis ka pakkuma kohalikele kasulikumaid tingimusi ning jälgima rohkem keskkonnakaitset.
•• Aga nad ju ei tee seda.
Jah, kahjuks küll.
•• Kui palju renti nad kuus maade kasutamise eest maksavad?
Mitte palju, ütleme, et keskmiselt umbes 2000 rubla inimese kohta peres. Ma leian, et see on tühine summa. Selle raha eest pole võimalik ära elada.
