Karjalased seisavad oma kodus lõpliku venestumise lävel

 (33)
Karjalased seisavad oma kodus lõpliku venestumise lävel
----

Arvake ära, mis rahvusest on Anatoli Grigorjev ja Natalja Sinitskaja? Ei ole venelased, hoopis karjalased – meie sugulasrahvas, kes peagi täielikult venestub.

“Kui Petrozavodskis trollis sõita ja omavahel karjala keeles rääkida, siis vaatavad kõik sind kui imelooma,” räägib Natalja. “Me tunneme ennast oma kodus nagu välismaal!”

Natalja on 32-aastane, isegi oma põlvkonnas on ta karjalaste seas erand selle poolest, et oskab oma rahva keelt. Mis siis veel noorematest rääkida! Natalja ütleb, et tema seitsmeaastane tütar saab karjala keelest aru, aga ei räägi seda. Kuna Natalja mees on valgevenelane, siis kodus nad karjala keelt ei räägi. Natalja tütargi on tegelikult erand.

“Tütar kuuleb karjala keelt vaid siis, kui me maal külas käime, seal mu vanemad räägivad seda keelt, aga linnas elades pole võimalik karjala keelt peaaegu üldse kuulda ega õppida.” Natalja on ise üles kasvanud koos vanaemaga, kes rääkis karjala keelt.

Karjala pealinnas, 270 000 elanikuga Petroskois (tuntud ka kui Petrozavodsk) saab karjala keelt õppida vaid mõnes koolis. Mõnikümmend aastat tagasi olid linnas isegi tänavasildid veel kakskeelsed. Maarajoonides, kus kohalike ametnike keeles asuvad “rahvuse kompaktse asustuse alad”, saab karjala keelt õppida esimeses klassis ühe tunni nädalas ning alates teisest klassist kaks tundi nädalas. Iseasi, kas sellise mahuga on võimalik keelt selgeks õppida, kui kodus keelt ei räägita.

Samal teemal:

“Sisuliselt õpivad meie lapsed karjala keelt kui väliskeelt,” ütleb karjalakeelses lehes Oma Mua peatoimetajana töötav Natalja Sinitskaja. “Paljud karjala rahvusest vanemad arvavad, et nende lastel polegi enam eriti vaja ega mõtet karjala keelt õppida, kasulikum oleks õppida hoopis inglise keelt.”

Venestuv vabariik

Karjala Vabariik on Vene Föderatsiooni iseseisev üksus, nagu kannavad vabariigi nimetust näiteks veel Dagestan, Komi, Altai või siis Baškortostan. Pindalalt kolme Balti riigiga enam-vähem võrdsel territooriumil elab aga kõigest 766 000 inimest, kellest karjalasi on 60–70 000 ehk siis umbes kümnendik elanikkonnast. (20 000–30 000 karjalast elab veel lõuna pool Vologda ja Tveri oblastis, aga nemad on juba täielikult venestunud.) Veel 1939. aastal ehk siis veidi vähem kui 70 aastat tagasi elas Karjalas 250 000 karjalast, kel oli oma tugev kultuur ning nad kõik rääkisid karjala keelt. Seda keelt hoidis siis elus tõik, et soome keelel oli tollal Karjalas riigikeele staatus, soome keelt õpiti koolis kohustuslikus korras.

Soome keelt just sellepärast, et pärast Soome kodusõda asus Karjalasse massiliselt elama Soome punaseid, kes hõivasid Karjala omavalitsustes juhtpositsiooni ning määrasid ka soome keele teiseks ametlikuks keeleks. Karjala keel elas soome keele toel, kuna need on nii lähedased.

Kui Nõukogude võim jõudis pärast 1918. aastat Karjalasse (sellesse ossa, mis ei kuulunud Soomele), siis Karjala külades ei osanud keegi vene keelt. 90 aastaga on olukord peaaegu vastupidiseks muudetud – nüüd oskavad vähesed karjalased oma keelt, küll aga räägivad kõik vene keelt. Nõukogude ajal õpetati koolides ainult vene keeles ning külades soovitati vähem rääkida oma rahvuskeeltes, sest see takistavat vene keele omandamist.

Viimase, 2003. aasta rahvaloenduse järgi nimetasid pooled karjalased oma emakeeleks vene keelt. Pange tähele – mitte keeleks, milles nad räägivad, vaid emakeeleks! Allakäik on olnud kiire, sest veel 1970. aastal nimetas vene keelt emakeeleks veerand karjalastest.

Põlisrahvaste poliitiliste õiguste eest võitleva Karjala kongressi esimees Anatoli Grigorjev märgib, et kuigi vabariigi nimi on Karjala, siis valitsuses pole ühtegi ministrit ega aseministrit, kes oleks karjalane. Karjala n-ö parlamendis on ligi 60 liikmest vaid paar rahvuselt karjalast, aga ka nemad ei valda enam karjala keelt. “Sellist asja pole kunagi varem olnud,” on Grigorjev nördinud.

Viimane karjalasest minister lahkus ametist möödunud suvel – saatuse irooniana oli ta just rahvussuhete minister.

Loe veel

Eespool toodud näidete põh-jal kõlab võib-olla paradoksaalsena, aga karjala keele säilimise peaaegu ainuke lootus on praegu kohalik venelaste võim. Lihtsustatult öeldes on asi selles, et kui karjalasi hoopis vähe alles jääks või kui neid üldse enam poleks, siis võidakse piirkonnalt eraldi “vabariigi” staatus ära võt-ta ning ühendada see näiteks Murmanski oblastiga, mis aga tähendaks võimu mõttes paljude hüvede kaotamist.

Ei saa öelda, et kohalik võim midagi ette ei võta. Paar aastat tagasi võttis vabariigi administratsioon vastu isegi programmi soome-ugri kohalike keelte arendamiseks. Peale paari keeletunni koolis tähendab see raha andmist karjala-, soome- ja vepsakeelsete lehtede ning raamatute väljaandmiseks, ka omakeelseid tele- ja raadiosaateid telejaamas Rossija-2, loetleb rahvuspoliitikaminister Andrei Manin.

Arvuliselt tähendab see näiteks seda, et kui 1989. aastal õpetati karjala keelt 11 koolis, siis nüüd 53 koolis, enamasti maal. Keskmiselt õpib ühes koolis karjala keelt 40 noort.

“Riik muidugi aitab, aga ümbruskond on ikkagi venekeelne ning assimileerumist see ei peata,” räägib Natalja Sinitskaja. “Karjalaste eneseteadvus peab tõusma! Kui me ise enda peale ei mõtle, siis venelased seda ka kindlasti ei tee. Meil on, jah, kahjuks liiga madal eneseteadvus.”

Vähemus omal maal

Terve suure Karjala peale on vaid üks suhteliselt väike rajoon Petroskoist lõuna pool, kus karjalased on veel enamuses. Olonetsi rajooni elanikest on Anatoli Grigorjevi andmetel ligi kaks kolmandikku karjalased.

“Seal on tänavate nimed veel karjalakeelsed, ka noored valdavad veel seda keelt,” kinnitab Grigorjev. Aga kui külades kaob töö, siis lahkuvad ka inimesed ning mujal nad segunevad kiiresti, lisab ta. “Ja on selline tendents, et sõidetakse küladest ära.”

Veel kahes rajoonis – lõunas Käkisalmis (Priozjorskis) ja põhjas Kalevala rajoonis – on elanikest umbes 40 protsenti karjalased. Ka seal võib kuulda tänavatel elavat karjala keelt.

Ja ongi kogu muusika. Omakeelne kirjandus, teatrietendused ja folklooriansamblid on punnitamine olukorras, kus inimesed omavahel seda keelt tegelikult ei räägi.

“Vanasti, veel 1940–50-ndatel hoidis keelt elus see, et olid karjala pered, olid terved külad, kus elasid ainult karjalased,” räägib 61-aastane pensionär Grigorjev, endine ajalooõpetaja ja ajakirjanik. “Hiljem tuli nendesse piirkondadesse palju venekeelseid, abielluti kohalikega ning suhtlemiskeeleks sai peredes loomulikult vene keel.”

Mitte ainult peredes ei pidanud karjalased hakkama rääkima vene keeles, vaid loomulikult eelkõige tööl ja koolis. Venekeelset võõrtööjõudu, peamiselt Ukrainast ja Valgevenest, tõi Nõu-kogude võim massiliselt karjalaste põlistele aladele näiteks metsa üles töötlema. Põhja-Karjalasse Kostamusse (Kondamukšasse) ehitati soomlaste abiga võimas mäerikastustehas – seegi nõudis massiliselt migrante. Nii see on kogu aeg kerinud, kuni selleni, et Petroskoi ülikoolis soome-ugri keelte kateedris praegu karjala keelt õppivast kaheksast tudengist pidavat keelt vabalt valdama vaid paar...

Kui peatoimetaja Natalja Sinitskaja oma jutu lõpetuseks ütleb, et “olukord on kriitiline”, siis minu arvates ei taha ta näida pessimistina. Olukord on ikka üsna lootusetu, sest karjala keele oskus on selgelt kadumas ning kui kaob keel, siis tekib kü-simus: kui kaua püsib veel rahvus?

Näiteks sellesama Natalja toimetatava karjalakeelse lehe Oma Mua tiraaÏ on 15 aastaga langenud 1500-lt 700-le ning sellestki tiraaÏist moodustavad suure osa Soome sõprusühingute poolt pensionäridele kinni makstavad lehed. Noored ei saa ju lehte lugeda, kui nad keelt ei mõista.

Aga miks ikkagi on karjalastel Anatolil ja Nataljal vene nimed?

Sellepärast, et Lõuna-Karjalas elanud karjalastele avaldas tugevat mõju vene õigeusk. “Kui meid kunagi ristiti, siis anti meile lihtsalt vene nimed,” räägib Anatoli.

Karjala viimased 5000 vepslast

•• Teist meie sugulasrahvast vepslasi on Karjalasse jäänud umbes 5000 inimest, kes elavad peamiselt Petroskoist kagus.

••Vepslaste külad asuvad Äänisjärve kaldal Šokša ja Šeltozero asulate ümbruses. Veel kaks aastat tagasi nimetati seda ümbrust ametlikult Vepsa vallaks (Vepškoje volost), nüüd enam mitte. Seal elavad nad veel enam-vähem kompaktselt, koolides õpetatakse vepsa keelt, aga samadel põhimõtetel nagu karjala keelt – esimeses klassis üks tund, alates teises klassist kaks tundi.

•• Nüüd on neil isegi lastele omakeelne aabits. 1990-ndate algul anti vepsa lastele välja aabits, mis oli kirillitsas! Sõnad olid kõik ilusti vepsa keeles, aga kirjutatud võõ-ras tähestikus. Selline absurdsus kestis mõned aastad, uus aabits trükiti vepslastele harjumuspärases ladina tähestikus.

•• Kui hoolega kuulata, siis saab eestlane vepsa keelest aru küll.

•• Saate ju aru, kui vepsakeelne leht Kodima kirjutab: “Norjala kruizlaivan piduz´ om 315 metrad. Sen südäimehe mülüb läz koumed tuhad mest.”

3 fakti ajaloost

•• 1••

Vanim karjalakeelne tekst

12.–13. sajandist

Kõige varajasem karjalakeelne tekst, mis teadlastele on teada, pärineb 12.–13. sajandist. See on käsikiri, mis leiti väljakaevamistel Novgorodist. See on kirjutatud kirillitsas ja puudutab loitsimist.

•• 2••

Vabanemiskatse

1918–1920

Esimese maailmasõja järgsetel aastatel üritati Põhja-Karjalas luua iseseisvat riiki. Nn Uhti valitsus võttis isegi 1918. aastal vastu otsuse kuulutada Karjala iseseisvaks. Pikka pidu neil polnud, sest peagi läks praeguses Karjalas (tegelikult umbes kahel kolmandikul praegusest territooriumist, sest praegune Lääne-Karjala kuulus siis Soomele) võim üle punastele ning 1920. aastal kuulutati välja Karjala Töörahva Kommuun ning Venemaa ja Soome vahel sõlmitud Tartu rahulepingu järgi läks Karjala Venemaa võimu alla.

•• 3••

Nõukogude liiduvabariik

1940–1956

Aastatel 1940–1956 oli Karjala samasugune Nõukogude liiduvabariik nagu Eesti või Läti. Liiduvabariigi staatuse lõppedes oli karjalasi veel 30 protsenti elanikkonnast.

Igal põlisrahval ilmub Karjalas oma ajaleht

•• Karjalas ilmuvad ajalehed kõigis seal veel n-ö elavates põ-lisrahvaste keeltes – oma leht on nii põhja- kui ka lõunakarjalastel, vepslastel ja soomlastel.

•• Loomulikult tuleb suur osa rahast Karjala Vabariigi administratsioonilt.

•• ”Suurusjärgus 90 protsenti tuleb neilt ja kümme protsenti teenime ise,” räägib lõunakarjalakeelse lehe Oma Mua peatoimetaja Natalja Sinitskaja.

•• Põhjakarjalaste dialektis ilmub Vienan Karjala (tõlkes Valge mere Karjala), vepsa keeles Kodima ja soome keeles Karjalan Sanomat. Lisaks ilmub värviline lasteajakiri Kipinä, kus ilmuvad lood kõigis põlisrahvaste keeltes.

•• Oma Mua saab dotatsiooni aastas 630 000 rubla (290 000 Eesti krooni). Ilmuvad nad kord nädalas neljaküljelisena ja kolmevärvilisena. Toimetuses töötab viis inimest. “Selle raha eest võib ära elada,” ütleb peatoimetaja.

•• “Suhteliselt vabalt saame töötada,” väidab Sinitskaja. Ja lisab kohe juurde: “Ikka niivõrd, kui see valitsuse lehes on võimalik. Rahvusprobleemidest lastakse küll vabalt kirjutada.”

•• Jälgimise kohta vastab ta nii: “Loomulikult jälgivad meid vastavad organid, aga see on nii igal pool Venemaal.”

•• Kõik lehed täidavad omalaadset keelearendamis ja -õppimisrolli. Näiteks Oma Muas ilmub pidevalt rubriik uutest sõnadest karjala keeles, samuti õpetatakse lehes karjala keele grammatikat.

•• Karjala kahes dialektis ilmuvad lehed toovad esile karjalaste jaoks huvitava probleemi. Nimelt avaldavad võimud survet: kuulge, karjalased, otsustage ära, kumma dialekti – kas lõuna- või põhjakarjala – baasil luua üks ja ainus karjala kirjakeel.

•• Umbes nagu Eestis 300 aastat tagasi – kumb jääb peale, kas põhjaeesti või lõunaeesti keel. Meil otsustas selle piibel, aga karjalastel?

•• “Keeleteadlased pakuvad, et las arenevad mõlemad dialektid ning loomuliku arengu tulemusena peaks selguma, kumb jääb peale,” selgitab Sinitskaja. “Ametnikud tahaksid muidugi rutem otsustada, sest siis tuleks meile vähem raha anda, näiteks jääks siis alles ainult üks leht.”

•• Karjalastest umbes kaks kolmandikku räägib lõuna ja üks kolmandik põhja dialekti. Erinevus on olemas. Lõuna dialekt on suuremate vene keele mõjudega, põhja oma aga on sarnasem soome keelega.

•• Karjala kongressi esimees Anatoli Grigorjev väidab, et 1990-ndate algul taheti karjala keelt teha vabariigis n-ö teiseks ametlikuks keeleks, nagu on baš-kiiri keel Baškortostanis, aga ei suudetud kokkuleppele jõuda, kumb dialekt aluseks võtta.

Jaanus Piirsalu