Kuidas Ilvese ja Haloneni jaoks küla korrastati
Dmitri Anatoljevitš Medvedev on Venemaa uus president, kes ootab ühte Lääne-Siberi rikkamasse linna Hantõ-Mansiiskisse soome-ugri rahvaste kongressi ajal tähtsaid külalisi: Soome presidenti Tarja Haloneni, Eesti riigipead Toomas Hendrik Ilvest ja nende Ungari ametivenda Laszlo Solyomit.
On juuni algus Kõšeki külas, mis asub Hantõ-Mansiiskist mööda Irtõši ja Nazõmi jõgesid 70 kilomeetrit lõuna pool. Kõšek on Hantõ-Mansiiskile kõige lähem suurem küla, kus põlisrahva hantide traditsioone veidigi üleval hoitakse ning inimestel on natukenegi tööd.
“Kui tulevad uurijad või üldse inimesed, kes tunnevad meie kultuuri vastu huvi, siis nad viiakse enamasti sinna, sest sinna pääseb suhteliselt lihtsalt ligi ja seal on kõik kompaktselt olemas: saab folkloori üles kirjutada, inimestega handi keeles rääkida, kaluritega kohtuda,” märgib Hantõ-Mansiiski ainsa handikeelse ajalehe peatoimetaja Raissa Rešetnikova.
Juuni algul polnud veel kindlalt teada, kas presidendid ikka Kõšekisse viiakse, aga ettevalmistused igaks juhuks juba käisid. Viimase seisuga presidendid ikkagi külla ei sõida, selle asemel tehakse neile laevatiir Irtõ‰i ja Obi jõgedel.
Sõnad loeti peale
Tavaliselt töötab 700 elanikuga külas üks miilitsavolinik. Mai lõpus – juuni algul saadeti sinna “suurelt maalt” viis lisameest, kelle tööks oli üles kirjutada kõik, kes külas elavad, ning kõik relvad, millega rahvas varustet. Teine ülesanne oli neil veel: inimestele sõnad peale lugeda.
“Kui Dmitri Anatoljevit‰ koos külalistega peaks saabuma – sellest teatakse veel eraldi –, siis pidage meeles, et tänaval ei tohi järske liigutusi teha, käsi taskus ärge hoidke ning lähemale kui kaks meetrit ei tohi te talle läheneda,” õpetab nooruke korravalvur ühes tares, kui on kõigi passid üle kontrollinud.
“Ja väikeste lastega on siis parem kodus olla,” lisab ta millegipärast enne lahkumist. Nagu Venemaal tavaks, keegi militsionääri käest igaks juhuks üle küsima ei hakka, et miks ometi. Znatšit nado, Fedja – järelikult on vaja.
Küla keskväljak ja peatänav on Siberi kevade tõttu kaunikesti sopane ja ütleme nii, et jala halvasti läbitav. Seda viga annab parandada. Pargastega tuuakse “suurelt maalt” liiva ning juuni lõpuks silutakse kõik ära. Presidendid võivad julgelt kingadega tulla.
Mida veel annab külas teha? Muidugi, jõe ääres asuvad paadikuurid riivavad silma, nagu ka keskväljaku ja peatänava ääres asuvate majade aiad. Pole midagi lihtsamat. Kohale kamandatakse paar linttraktorit. Üks asub paadikuure eemale sikutama. Trossid ümber nagu traksid ja kuurid lohistatakse naksti lihtsalt küla teise serva. Pärast, juuli algul, tuuakse tagasi ja elu jätkub nagu muiste.
Teisele linttraktorile pannak-se käru taha ning sellega haka-takse kusagilt küla teisest servast uusi aialippe laiali vedama. Koorem lükatakse sumaki paaris kohas tänava ääres maha ning elanikud lasku kätel käia! Pole midagi toredamat ja silmale ilusamat vaadata kui üks korralikult organiseeritud Potjomkini küla.
Küsin poe ees kohalike meeste käest, mis nad arvavad – kuhu presidendid viiakse, mida teil siin üldse näidata on? “Ogonjokki ja haiglat näidatakse kindlasti, need on kõige uuemad,” pakub üks. “Aga meil on ju vabaõhumuuseum,” hüüab teine, mille peale meestekamp irvitama hakkab.
Ogonjoki (Tulukese) nime kannab kohalik vanadekodu. Räämas tarede kõrval väga uhke ehitis. Punasest tellisest steriilne kahekorruseline maja, euroremonditud. Nagu ka sama katuse all asuv külahaigla.
Muuseum nagu korter
“Vanadekodus” elab seitse meest, nii umbes 60-aastased. Pärast selgub, et sisuliselt on tegemist kodutute varjupaigaga, sest ükski vanameestest pole siit külast pärit, vaid kõik on toodud Hantõ-Mansiiskist ning on venelaste kõnepruugis bom‰’id ehk ilma alalise elukohata isikud. Õhtuti istuvad maja ees, teevad suitsu ja laulavad kitarri saatel Võssotskit. Selliseid eluheidikutest romantikuid näeb ainult Venemaa kolkas.
Tere tulemast, presidendid, kodutute varjupaika! Aga ausalt, see on parem kui Eestis. Kas Eestis või Soomes näeb vanadekodus või kodutute varjupaigas seintel plakateid: “Vali tervis, jäta suitsetamine maha!” või “Keedusoola üleliigne tarbimine põhjustab mitmeid haigusi”?
Vabaõhumuuseumis saan aru, miks mehed irvitasid. See koosneb ühest traditsioonilisest handi majakesest, ühest aidast, ühest väikesest põtrade aiakesest, kahest pingist ning ühest leivaküpsetusahjust, mida parasjagu külaliste jaoks savist vormitakse. Kokku umbes 150 ruutmeetrit ehk nagu rikka mehe tavaline korter.
Imestama paneb, et külas on tervelt viis toidupoodi ning kõik üksteisest paariminutise jalutuskäigu raadiuses. “Ah, need on ju kõik erapoed!” ütleb üks kohalik nördimusega, mille põhjuseks on ilmselt suhteliselt kõr-ged hinnad. Igatsus kontrollitud hindade järele on Venemaa pärapõrgus veel endiselt elus.
Olukord poodides tuleb tuttav ette. Kõige minevam kaup on õlu, mitte viin. Nagu oleks sattunud Pöksi poodi Võrumaal. Selle vahega, et Kõ‰ekis müüakse meie tumeda Bocki asemel oma kaheksakraadise kangusega õlut. Viieliitrine plastikpudel “vikatit” maksab 150 rubla (65 krooni) ehk ainult veidi rohkem kui pooleliitrine viin.
Jaa, Kõ‰ekis oleks Toomas Hendrik Ilvesel olnud paljugi vaadata, kui Dmitri Anatoljevitš teda sinna viinuks. 1
