Nagu Lukoili president Vagit Alikperov avatseremoonial esitatud kõnes end väljendas, ei looda Lukoilkaliningradmornefti kontsern unikaalsest tööstusprojektist mitte üksnes majanduslikku tulu, vaid eelkõige Vene riigi positsioonide kindlustamist ja tugevdamist selles Läänemere piirkonnas.

Juba avamispäeva õhtul pandi naftapuurauk tööle. Esimesed tonnid naftat tahetakse ammutada sel suvel, aasta lõpuks loodetakse välja tõmmata 70 000 tonni naftat ja 2007. aastani arvatakse saavutatavat kuni sada korda suurem saak ehk 600 000 – 700 000 tonni naftat aastas.

Puurimisplatvormilt D-6, mida nimetatakse ka Kravtsovskoje puurimiskohaks, läheb toornafta 47 km pikkuse torujuhtme kaudu Romanovi hoidlasse ja sealt edasi Iževski naftaterminali, kust toimub juba tema edasine eksport.

Kuigi naftaplatvormi omanikud on väga kindlad ehituse vastupidavuses, on nii Leedus kui ka Kaliningradis palju platvormi töökindluses kahtlejaid. Et selles piirkonnas mere põhjas naftat leidub, on ammu teada ning teaduslikke uuringuid puurimisaugu majandusliku ja ökoloogilise otstarbekuse kohta on ka piisavalt tehtud.

Leedu teadlased on jõudnud järeldusele, et praeguste tehniliste võimalustega ei ole otstarbekas ega tulus seada see Läänemere piirkond potentsiaalse ökokatastroofi ootele, mida nii või teisiti kujutaks pisemgi naftapuurimisplatvormi rike.

Juba kaks aastat on platvormi ehitamise vastu protesteerinud ka Kaliningradi looduskaitsjad, kelle argument on, et naftalekke korral muutub ökokatastroofi piirkonnaks Kravtsovskoje platvormist vaevalt 22 km kaugusel asuv Kura säär.

Kura säär, millest pool kuulub Leedu riigile ja pool Kaliningradi oblastile, kanti aastal 2000 UNESCO maailmapärandi nimekirja kui eriti looduskaunis ja hoidmist vajav piirkond. Looduskaitsjad hoiatavad, et naftaplatvormi vähimagi avarii korral satub esimesena ohtu Kura sääre unikaalne loodus ning venelased ei ole võimelised kinni pidama UNESCO tingimustest.