“Ise loon, ise toimetan, ise tsenseerin, ise avalikustan, ise levitan ja ise selle eest ka kinni istun,” on samizdat’i olemuse kokku võtnud kirjanik Vladimir Bukovski.

Põrandaaluse kirjastustegevuse ehk samizdat’i lipulaevaks tõusnud infobülletään Hronika Tekuštšihh Sobõtii (HTS, ee Jooksvate Sündmuste Kroonika) kujunes 15 aasta jooksul (1968– 1983) ajakirjandusväljaandeks, mida üritati levitada võimalikult laialt, ilma et kommunistlik võim sellele jälile jõuaks. Väljaanne käsitles detailselt Brežnevi-aegset vaba mõtte mahasurumist.

Ligipääs trükikodadele ja paljundusmasinatele oli sama hästi kui välistatud, nii trükitigi põrandaaluseid väljaandeid kopeerpaberit kasutades tavaliste kirjutusmasinatega. Võimaluse korral üritas iga uus lugeja neid edasi paljundada, nii et lõpuks polnud kellelgi võimalik kettkirja moel levivat informatsiooni pidurdada.

Üha rohkem ja ka üha silmapaistvamaid inimesi sai tasapisi teada asju, mida võim neil teada ei lubanud. Ilmuda jõudis 65 HTS-i numbrit, tiraaži suurust ei oska ilmselt keegi öelda. KGB suutis väljaande sulgeda alles 15 aastat hiljem, kui vahistati viimatine toimetaja Juri Šihhanovitš.

Protesti eest hullumajja

Avalik konflikt seadustes nimetatud loosunglike vabaduste ja tegeliku õigusetuse vahel sundis inimesi häält tõstma. Esimene HTS-i number kannab kuupäeva 30. aprill 1968. Ajendiks sai poliitiline kohtuprotsess Juri Galanskovi, Aleksandr Ginzburgi, Aleksei Dobrovolski ja Vera Laškova üle, kuigi ÜRO oli just välja kuulutanud inimõiguste aasta.

HTS-i algatajaks, toimetajaks ja oma kirjutusmasinal ka esma-eksemplaride paljundajaks sai Natalja Gorbanevskaja. Ta julges koos seitsme kaaslasega minna 25. augustil 1968 ka Moskva Punasele väljakule Tšehhoslovakkia-invasiooni vastu protestima. Nõukogude võim sulges naise meeleavaldamise eest kaheks aastaks hullumajja.

Teine HTS-i koostaja Sergei Kovaljov, hilisem president Boriss Jeltsini inimõiguste nõunik, oli jõudnud aidata põrandaalusel ajakirjandusel kujuneda ka Leedus. Tagajärjeks seitse aastat vanglat ja kolm aastat asumist.

Ajakirja ilmumine katkes aastail 1972–1974, edaspidi kujunes peamiseks väljaandjaks Juri Šihhanovitš, kelle vahistamisega said võimud lõpuks ajakirjast jagu. 1983–1987 oli Šihhanovitš juba teist korda vanglas, kus temaga puutus poliitvangina kokku ka nüüdne okupatsioonide muuseumi direktor Heiki Ahonen.

Samizdat ja Eesti

Vabamaid tuuli tõi HTS ka Eestisse. Mõnes mõttes oli see väljaanne Eesti teisitimõtlejate jaoks esimene läbimurre raudsest eesriidest, sest Moskvast edastati põrandaalust infot Eestisse ja vastupidi.

Hilisem poliitvang Kalju Mätik tutvus Jooksvate Sündmuste Kroonikaga Tallinnas oma tuttavate kaudu. Jüri Adamsini jõudsid väljaande numbrid aga Tartus õppinud Venemaa tudengite vahendusel. Adams märgib, et teisiti mõtlevaid Venemaa tudengeid meelitas Tartusse õppima just Juri Lotmani isik.

Samal ajal pole seniajani korralikku ülevaadet, mis on saanud kõigist eestlastest, kelle represseerimisest Moskva väljaanne teatas, nendib endine riigikogu liige ja minister Jüri Adams meie ajaloolaste tegemata tööd.

Eestis 1978. aastal ilmuma hakanud põrandaaluse väljaande “Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis” esimene koostaja Adams peab HTS-i küll eeskujuks, kuid isegi ilma selleta oleks samizdat Eestis jalad alla saanud. “Leedu katoliku kiriku kroonika” hakkas ilmuma juba 1972. aastal, ja sellel olid veelgi selgemad sidemed Moskva dissidentidega.

1975. aastal Eestis iseseisvuse nõudmise eest vangi mõistetud Mati Kiirendil, Artjom Juškevitšil, Kalju Mätikul ja Sergei Soldatovil oli kontakte Moskva teisitimõtlejatega, kuid nende programm läks Vene dissidentide omast kaugemale ja puudutas Eesti riiklust ning Moskva ringkonnad pole alati eestlasi mõistnud, märgib Mätik.

Üks kirjanikke, kelle teoseid tuli ametliku keelu tõttu põranda all levitada, oli Nobeli preemia laureaat Aleksandr SolÏe-nitsõn. Temalgi olid Eestis omad kontaktid, üheks vahendajaks tema ja eestlaste vahel lisaks ka dissident Gabriel Superfin, kes hiljem vangi pandi.

Majakovski varjus

Samizdat’i kaudseks sünnitajaks oli Nõukogude võim ise oma keeldude ja propagandistlike valedega, mis sundis paljud inimesed otsima väljapääsu põrandaaluses tegevuses.

Juba varem levitati kogu impeeriumis üsna laialdaselt käest kätte keelatud autorite teoseid poeesiast kuni teadusväljaanneteni, keelatud muusikat, keelatud filme, kõike, mida oli võimalik kas võime eirates või neid pettes paljundada.

Nimi parodeeris kompartei asutusi, näiteks Gosizdat ja Politizdat, kus oli võimalik trükkida vaid partei lubatud asju. Põranda all tekkisid mõisted samizdat (isekirjastatud väljaanded), magnitizdat (keelatud helisalvestised), tamizdat (väljamaalt pärit kirjandus) jne, mida levitati võimalikult salaja, sest kui julgeolekuorganid asjast teada said, ähvardas vangiminek.

Nõukogude võim hakkas mädanema peast ehk Moskvast. Stalinismi hukkamõistmine andis vaid julgust juurde. 1958. aastal lõppes Vladimir Majakovski monumendi avamine improviseeritud luuleõhtuga, mis muutus regulaarseks ja seal (üritustel nimega  Majak) hakkas käima üha rohkem moskvalasi, ennekõike tudengeid.

Esimeseks samizdat’likuks ajakirjandusväljaandeks võib pidada Aleksandr Ginzburgi toimetatud ja 300-ses tiraaÏis 1959–1960 levinud luuleajakirja Sintaksis kolme numbrit, kus avaldati näiteks Bulat OkudÏava ja Jossif Brodski luulet. Kuid Ginzburgi esimene vahistamine tegi sellele väljaandele lõpu.

1961. aastal vangistati mitu aktiivset luulelugejat “nõukogudevastase agitatsiooni” pärast ega lubatud enam monumendi juurde koguneda. Hilisem Nobeli kirjanduspreemia laureaat Brodski pandi 1963. aastal “sotsiaalse parasiidina” vangi. Kuulsaks on saanud tema sõnavahetus kohtunikuga, kellele Brodski pidi tõendama, miks tal ei ole luuletaja töötõendit. Vangi pandi ka kirjanik Vladimir Bukovski, kelle valdusest leiti samizdat’i väljaandena näiteks Milovan Djilasi raamat “Uus klass”.

Majakovka-ringkond üritas järgmiseks välja anda kogumikke Kokteil (1960), Feniks (1961 ja 1966), Sirena (1962), Sfinksõ (1965). 1965. aastal oli sündinud rühmitus SMOG (Kõige Noorem Geeniuste Ühendus), mis jõudis levitada käsikirjalisi ajakirju Tšu, Avangard jne. Kuid samizdat’i luule ei leidnud võimudelt mõistmist.

Poliitvangide kaitseks

Pärast Leonid BreÏnevi riigipööret (1964) ei muutunud riigikorras midagi, võim oli ikka reserveeritud kommunistlikule parteile, mis kontrollis meediat tsensuuri ja peatoimetajaid ähvardavate karistuste kaudu. Võitlust samizdat’iga tõusis juhtima KGB ülem Juri Andropov, kes partei- ja riigijuhiks tõustes 1983. aastal kruvid kinni keeras.

Oma teoseid läände edastanud literaatide Anatoli Sinjavski ja Juli Danieli kohtuprotsess ajendas riikliku skandaali, sest Ginzburg trükkis 1966. aastal “Sinjavski ja Danieli kohtuasja valge raamatu” ja andis selle eksemplare N Liidu ülemnõukogu liikmetele. KGB vangistas Ginzburgi koos kaaslastega. See andis aga ilmumisajendi väljaannetele Nelja Protsess ja HTS.

Ginsburgist sai 1976. aastal Moskva Helsingi Grupi asutajaid, sinna kuulus ka akadeemik Andrei Sahharovi abikaasa Jelena Bonner. Nende tegevus sai uut hoogu 1975. aasta Helsingi tippkohtumiselt, mis andis inimõigustele uue tähenduse.

1986. aastal perestroika välja kuulutanud Mihhail Gorbatšov võis osalt tugineda omaaegse samizdat’i algatustele, näiteks termin glasnost (avalikustamine) kõlas juba 1965. aastal. Gorbatšovi ajal suutis samizdat lõpuks ennast ka avalikkuse ette murda.

Jooksvate Sündmuste Kroonika numbrid internetis

www.memo.ru/history/diss/chr/