Türgi, Venemaa ja jätkuv terror. Kes külvab tuult, see lõikab tormi

President Erdog˘an on Türgi vägivallaspiraalist seni poliitilist kasu lõiganud. Kas nüüd on tõehetk?

Vene suursaadiku mõrv Ankaras toob traagilisel moel esile kõik Türgi välis- ja sisepoliitilised vasturääkivused. Esiteks Süüria. Ühest küljest võitlevad Türgi sõdurid õlg õla kõrval koos president Bashar al-Assadi vastu sõdivate mässulistega ja Türgi riigijuhid kurdavad avalikult Aleppos toimuva veresauna üle. Teisalt ei takista Assadi ja Iraani kirumine Türgi sõprussidemeid Venemaaga, kes on Süüria valitsuse kõige olulisem toetaja. Tõsi, alles kevadel loopisid riigid üksteisele kõige rängemaid süüdistusi: Türgi heitis Venemaale ette kurdide ja Venemaa Türgile ISIS-e toetamist. Pärast suvist riigipöördekatset ja pingelõdvendust on need jutud vaibunud.

Mässulisi pooldavad türklased pole aga Venemaa rolli Süürias unustanud ja protestivad selle vastu regulaarselt. Esmaspäeval saadiku tapnud ja ise hukkunud tulistaja oli politseinik Mevlüt Mert Altıntaş, kelle viimased sõnad viitasid kättemaksule Aleppo eest. Esialgsetel andmetel võis tegu olla Jabhat Fateh al-Shami (JFS, endise nimega al-Nusra) toetajaga. Väidetavalt tsiteeris Altıntaş JFS-i hüüdlauset ja ühenduse propagandas väljendati talle kiitust. ISIS-e propaganda väljendas ründaja kui endise politseiniku vastu hoopis põlgust.