Sellepärast võiks ka praegusesse valikusse suhtuda rohkem positiivse ootusärevuse ja vähem agressiivse vastuseisuga. Vastuseisu ägedus näib olevat korrelatsioonis linnade asustustihedusega – Estonia juurdeehitisel ja Sükul on see kõige tugevam, teistel väiksem.

Omaette küsimus on veel, kas üldse on õige anda raha, et niigi õitsvasse Tallinna ja Tartusse kultuuriasutusi juurde ehitada. Võib-olla peaks eelistama väiksemaid paiku? Eelvalikus oli peale Narva ja Rakvere omade ju teisigi kandidaate, kokku 11.

Riiklikult tähtsa kultuuriobjekti määratlusele vastab kõige rohkem ooperimaja, aga kui üksmeelt ei leita, takerdub selle rajamine jälle.

Teisalt vastab riiklikult tähtsa kultuuriobjekti määratlusele kõige paremini just ooperimaja. Estonia on teatavasti kogu aeg tegutsenud hoopis sõnateatri jaoks ehitatud majas. Meenutagem sedagi, et uue ooperimaja ehitamise plaani on veeretatud juba ligi pool sajandit ja varem öeldi, et pärast Kumu ja ERM-i tuleb Estonia kord. Regionaalpoliitilises mõttes ei pruugi see tingimata olla ebaõiglane, sest kultuuriobjekte – kontserdimaju, muuseume, raamatukogusid jm – on Eestis sel sajandil ehitatud või kapitaalremonditud päris palju, kasutades muid rahaallikaid, näiteks EL-i abiraha ja erakapitali. Need võimalused on olemas edaspidigi.

Kauaoodatud ooperimaja ehitust takistab paraku endiselt asukohahäda. Kui ikka osa Tallinna linna esindajaid ja muinsuskaitsjaid väidab, et praegusele hoonele lihtsalt ei saa muinsuskaitse tõttu ja muudel põhjustel juurdeehitust teha, siis on raske raha eraldamise ja ehitamiseni jõuda. Teised jällegi väidavad, et saab, ning kolmandad pakuvad hoopis muid ja sugugi mitte halbu asukohti. Vaielgem see asi tänavu kevadel ometigi selgeks, et ooperimaja ehitus veel kümneteks aastateks venima ei jääks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid