Meid ees ootav missioon on ju selge. Esiteks motiveerida veel üle 100 000 inimese vaktsineerima. Teiseks hoida ära meie haiglasüsteemi umbejooksmine. Ja preemiaks on vabadus, koroonapiirangute kaotamine nagu Skandinaavia maades.

Eesti elanikkonnast on täielikult koroona vastu vaktsineeritud 57,7%. Kui tahame jõuda näiteks esimesena kõik koroonapiirangud kaotanud Taani praeguse tasemeni (76%), tuleks vaktsineerida veel ligi 240 000 inimest. Tõsi, ühiskonna võiks lahti teha juba väiksema hulgaga, ent arenguruumi ja tööd on palju.

Milliseid otsuseid on selleks vaja? Eelkõige tuleks praegused koroonapiirangud täismahus jõustada, alustades sellest, et söögikohtades-kinodes küsitaks korrektselt koroonatõendeid. See on ettevõtjate-asutuste endi vastutusel, ent ka küsimus riigi kehtestamisvõimest.

EESTI PÄEVALEHE SEISUKOHT

Vaja on veenvat piitsa ja präänikut. Vaktsineerimata inimesed peaksid novembrist jääma söögikohtade, kaubanduskeskuste, kinosaalide jms ukse taha.

Kahjuks me ei pääse vaktsineerimata inimeste rangest piiramisest, kui soovime muutust tuua. Teisisõnu: vaktsineerimata inimesed peaksid novembrist jääma söögikohtade, kaubanduskeskuste, kinosaalide ja teiste selliste asutuste ukse taha. Koroonatõend hakkaks kehtima üksnes vaktsineeritutele ja läbipõdenutele, kuid enam mitte proovi tulemuse põhjal.

Mõjumiseks peaksid piirangud olema piisavalt häirivad. Kindlasti vajavad nad kõrvale ka muid samme (eelkõige eakate puhul) ja positiivset programmi. Samuti teadmist, et sihttaseme saavutamise puhul piirangud kaotatakse. Kui rääkida präänikutest, siis võib ühiskonnale tulla kokkuvõttes odavam jagada pensionäridele vaktsineerimise eest raha kui tasuda nende hilisemaid haiglaarveid. Jumekas on ka idee toetada hooldekodusid, kus hooldajate ja patsientide seas on saavutatud 90% vaktsineeritus.

Me mõistame, et sellised sammud tekitavad ühiskonnas pingeid. Eesti siseneb kolmandasse lockdown’i, ent meie ühiskonda koos hoidev sotsiaalne kapital on kahe eelmisega üsna ahtaks kulunud. Seetõttu tuleb edasisi samme teha läbimõeldult, et ühiskond õmblustest liiga lahti ei rebeneks.

Kompromissiks annaks näiteks leevendada suhtumist inimestesse, kes on koroona läbi põdenud. Teadusuuringute põhjal (vt kõrvallugu) paistab piisavalt ohutu pikendada läbipõdemistõendi kehtivusaega näiteks 12 kuuni. Õnneks teadusnõukoda mõtted juba liiguvadki umbes sellises suunas. Analoogne arutelupunkt on, kas lubada tõendit ka üksnes antikehade alusel, näiteks Leedus on see kindlatel tingimustel võimalik. Vaktsineerimiskahjude fondi loomine võtaks ka vaktsiinivastastelt ühe kondi hambust ja võiks mingi osa kõhklejaid vaktsiini poole kallutada.

Valitsus, on raskete otsuste ja kiirete tegude aeg. Aitab tiksumisest.