Paradoksaalselt oli see ka aeg, mil pealkirjad kuulutasid, et tunneli lõpust paistab valgus. Eestiski said esimesed inimesed kätte vaktsiinisüstid. Juba enne suve oli võimalik end kaitsepookida igal soovijal.

Ometi näitas pandeemia alles siis oma tõelist nägu. Statistikaameti äsja avalikustatud arvud ei halasta. Kui 2020. aastal suri Eestis 15 800 inimest, siis mullu juba üle 18 400. See pole mingi juhuslik hälve, vaid 15% rohkem. Vähemalt kolm tuhat liigset surma aastas.

Osa neist võttis koroona. Ülejäänud on pandeemia nähtamatud ohvrid. Neid leiab tuhande vähihaige seast, kes jäid opereerimata, sest haiglad ei suutnud patsiente vastu võtta. Neid leiab mitmekümne tuhande inimese seast, kes ei saanud õigel hetkel vajalikku ravi või diagnoosi. Ja neid leiab nende seast, kelle psüühika pingele vastu ei pidanud.

Ometi oli kolmas koroonalaine, mis novembriks haiglatel hinge kinni võttis, täiesti välditav. Haiglajuhid kinnitasid kui ühest suust, et vaktsineeritud haigete hulgaga saaksid nad kenasti hakkama.

Vaktsiinist loobumisel on selgelt mõõdetav must hinnalipik. Oma vabaduse kasutajad tuleb panna selle eest maksma.

Teadlikult vaktsiinist keeldujatel on siin põhjust mõelda. „Nähtamatud” ohvrid on nüüd meie silme ees. Kolm tuhat inimest ja kes teab, kui palju lisandub. Mõned surid enda valiku, teised oma kaaskondsete isekuse tõttu. Põhjendamatul enesekindlusel on väga must hinnalipik.

Inimesele peab jääma vaba valik. Aga kasvõi tuleviku taudidele mõeldes tasuks luua süsteem, kus ebamõistlik valik tähendab ka väga arusaadavat arvet näiteks kõrgema sotsiaalmaksu kujul.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid