Esiteks selgub, et matemaatika uurib olematuid asju, mille kohta võib meil palju kindlamaid teadmisi olla kui tegelike loodusobjektide kohta. Kuigi matemaatika võib pakkuda kindlaid teadmisi inimmõtte maailma kohta, mis erineb maailmast, kus me oma elupäevi või raha loeme, ei ole matemaatikamaailm midagi muud kui tegeliku maailma peegeldus meie vaimus, ja nii on päris selge, et iga avastus matemaatikamaailma kohta annab meile mingit teavet ka tegeliku maailma kohta. Teine põhjus, miks maailma matemaatilise pildi uurimine võiks kasulik olla, seisneb matemaatilise meetodi võimekuses tegelda üheaegselt mitme asjaga. Kuid see, kes tahab matemaatikuks saada, peab mõistma, et hakkab töötama põhiliselt tuleviku tarvis.

Hoopis teise pilguga vaatas tulevikku Ludwig Andreas Feuerbach (1804–1872). Erinevalt Rényist nõudis ta, et mõtlemine, ja just filosoofia peab abstraktsete mõisteliste (pseudo) küsimuste asemel orienteeruma reaalsele ajaloolisele olukorrale ja tegelikele probleemidele.

Riin Kõiv lahkab noor- ehk vasakhegellasteks nimetatud filosoofide esifiguuri arutluskäike, teoloogia ja spekulatiivse filosoofia pihta suunatud kriitikat. Religioonikriitikuna ei tauni Feuerbach religioossust kui sellist, vaid kindlat religioossuse kuju. Kuivõrd religioon on meelelise aspekti väljundiks, niivõrd on ta legitiimne. Kristlik teoloogia aga, just nimelt seeläbi, et ta religioossed sisud ratsionaliseerib, jätab meelelise inimese unarusse. Ja kuna kristlus oma praktilist funktsiooni ei täida, peab filosoofia religiooni algupärase praktilise rolli üle võtma. Filosoofiakriitikuna rihib Feuerbach sinna, et mitte üksnes probleemi lahendus, vaid spekulatiivse filosoofia probleem ise ja lahendusskeem on vale.

Feuerbachi poleemika püüabki murda välja akadeemilise filosoofia mõisterägastikust meelelise tegelikkuse juurde. Ta hoidub hegellikus mõttes süsteemiehitamisest, vältimaks loogikalis-mõistelist kivistumist ja mõtte endassesulgumist, hoidmaks mõtet dünaamilisena, avatuna ja korrigeeritavana kogemusele, laskmaks mõtlemisse sekkuda ka mitteratsionaalsetel motiividel. Uue filosoofia ülesandeks on sekkuda ajaloolisse praktikasse, seda suunata ja korrigeerida. Feuerbachi looming mitte üksnes ei visanda praktilist filosoofiat, vaid on ühtlasi selle praktiseerivaks näiteks, kaasa arvatud Riin Kõivu tõlgitud manifestid „Reformimise vajalikkusest“ ja „Esialgsed teesid filosoofia reformiks“. Neis pigem postuleerivates kui argumenteerivates kirjutistes koondab Feuerbach varasemates religiooni- ja filosoofiaajaloolistes käsitlustes arendatud mõtted ning tuletab neist uue, nn „tuleviku filosoofia“ positiivsed printsiibid. Feuerbach usub, et igasugune reaalne muutus eeldab mõttelist antitsipatsiooni, eeldab massiteadvuse harimist.

Kuid ikkagi, kuidas sotsiaalne kord on võimalik? Niklas Luhmann lõi lahendusena topeltkontingentsi teoreemi. Ta lahutas sotsiaalse täielikult individuaalsest ja jõudis järeldusele, et sotsiaalse süsteemi elemendid, kommunikatsioonid, loovad tähendusi lahus indiviidide teadvusest ja et tähendusel ei olegi erilist kandjat. Kuid Raivo Palmaru arvates puudub tema teoorias oluline lüli, milleta sotsiaalse teke ei ole võimalik. Ning ta küsib omakorda: kuidas on kommunikatsioon ja kultuur omavahel seotud? Ta selgitab, et need kaks on sama mündi eri küljed — kommunikatsioon ei ole võimalik ilma kultuurita ja kultuur kui
sotsiaalne nähtus ei teki ilma kommunikatsioonita. Palmaru käsitab kommunikatsiooni (sealhulgas meediakommunikatsiooni) ja kultuuri aktantide ühiskonnastumise põhimehhanismidena, mis ühendavad tegevuslikult suletud kognitiivseid ja sotsiaalseid süsteeme. See ühendus ei kulge juhuslikult, vaid on orienteeritud ühise tähenduse tekkele. Et inimesed saaksid suhelda ja üheskoos tegutseda, peab neil olema ühiste tähenduste muster, mis kommunikatsiooni käigus pidevalt tekib ja muutub.

Kultuur juhib kommunikatsiooni ja kommunikatsioon kujundab kultuuri. Mõlemad täiendavad teineteist pidevalt. Nõnda kujunevad tähendused ja kultuur sotsiaalses süsteemis kui ajalised ja pidevalt muutuvad nähtused, mis juhivad indiviidide kommunikatsiooni ning võimaldavad nende koostegevust. Seetõttu saame rääkida sotsiaalsest süsteemist kui kultuuriühendusest, mille liikmetel on ühised tähendused, teadmised ja orienteerumismustrid ning neist tulenevad käitumisnormid ja sümbolid. See ühine teadmine juhib nii sõnumite loomist kui ka nende vastuvõttu: vastu võetakse see, mis olemasolevate kujutlustega sobib, ja need sõnumid, mis olemasolevate arusaamadega ei haaku, jäetakse kõrvale.

Siinkohal saab aruteluks lisada, et tihtipeale jätab argiteadvus kõrvale signaalid, mille kasutegur näib ebapiisavana. Vastukaaluks võib välja pakkuda Amotz Zahavi kuluka signaliseerimise kontseptsiooni. Zahavi järgi soodustab looduslik valik muu hulgas ka selliste tunnuste väljaarenemist, mis ei anna konkreetsele isendile otsest valikueelist (seega on nende omamine ja säilitamine kulukas), kuid edastavad teistele usaldusväärset informatsiooni isendi mõne omaduse kvaliteedi kohta, mille kohta otsest informatsiooni ei ole. Uurijad, kes religiooni evolutsioonilise kohastumusena mõistavad, on omakorda arendanud kuluka signaliseerimise religiooniteooria. Richard Sosise artikkel „Religioossed käitumisviisid, märgid ja keelud: Signaliseerimisteooria ja religiooni evolutsioon“ ilmus eelmises Akadeemias, selles numbris annab tõlkija Indrek Peedu ülevaate kõnealusest lähenemisviisist ja selle taustast. Üldistades võib väita, et kuluka signaliseerimise teooria järgi on religioon kommunikatsioonivorm, mis võimaldab inimestel anda üksteisele enda kohta usaldusväärsemat ja kontrollitavamat informatsiooni kui verbaalne suhtlemine. See toimub mitmesuguste rituaalsete kommunikatsioonivormide rakendamise teel (käitumisviisid, märgid, keelud). Niiviisi saab usuliste talituste kaudu edastada infot oma koostöövalmiduse, altruistlike kavatsuste ja suunatuse kohta rühma kui terviku väärtushoiakutele. Teisisõnu: „religioon on informatsiooni pakkimise vorm“.

Väga kõrgeks aetud väärtustasandi kohaselt peetakse loominguks täiesti uue kaanoni või paradigma loomist. Kuid juhtub ikka, et kaunite kunstide puhul ei leia publik kohe teose kulukat kommunikatiivset koodi — ei saa aru ega suuda geeniust tunnustada. Eesti luuletasandikul on kõrgele tõstetud 1960. aastaid, mida on püütud mõtestada mitut moodi: „kuldseid“ kuuekümnendaid on müüdistatud ning seda müüti omakorda dekonstrueeritud. Märksa vähem on aga tegeldud küsimusega, mis sai pärast nn kuldaega edasi: kõlaprintsiibi järjekindlust hoides on räägitud küll „segastest“ seitsmekümnendatest, ehkki pole selge, milles „segadus“ õigupoolest seisneb, kaheksakümnendad pole aga samaväärset epiteeti pälvinudki. Marja Undi luulearutelu põhirõhk ongi asetatud just „segastele“ seitsmekümnendatele. Ta toob esile, et 1970. ja 1980. aastate luulearutluses on käibel kogum märksõnu, mida võib tollastes käsitlustes märgata kas pidevalt või vaheaegadega kogu vaadeldava aja jooksul, osalt teisenedes ning konteksti vahetades. Tähenduslikku teisenemist esindab kõige selgemini „luuleinflatsiooni“ mõiste, millest enamasti on räägitud kõrvuti mitmesuguste teiste tunnustega, mis inflatsiooninähtusi esindavad või nendega kaasnevad, sealhulgas niisugused märksõnad nagu „loidumine“, „mõõn“, „hallus“, „ühetaolisus“, „luuleväsimus“ ja „stagnatsioon“. Nagu „luuleinflatsiooni“ mõiste, pole nendegi märksõnade kasutamise algus mitte 1970. aastates, vaid juba 1960. aastate esimeses pooles.

Autori meelest saab 1970. ja 1980. aastate eesti luule retseptsiooni puhul rääkida lausa kolmest lähenemistasandist. Üks neist on puhtalt kirjanduskeskne: sel tasandil annavad orientiiri luuletekstid ise, nende põhjal jälgitavad temaatilised ja poeetilised teisenemisprotsessid. Teine tasand on ühiskondlik-poliitiline, nii et peamisteks sõlmpunktideks on poliitilised olud ning muutused ühiskonnas, nende mõju kirjandusele ning eeldatav peegeldumine selles. Nende tasandite piirjooned on ähmased, kuid kolmas tasand on kõige umbmäärasem. Ühe võimalusena saabki seda nimetada seltskondlikuks tasandiks: see on seotud põlvkondliku elutunnetuse, seltskondliku suhtluse ning suurel määral kirjalikult talletamata kultuuriga. Lõpuks tõdeb autor, et vaatamata mitmesugustele levinud ja kinnistunud märksõnadele ning metafooridele on seitsmekümnendate „segasuse“ korrastamine endiselt pooleli.

Arvustuste osas vaatleb Peeter Espak Uku Masingu folkloristika ja Lähis-Ida uuringute alasest artiklitest kokku pandud raamatut Aarded tellistes ning Marek Volt kogumikku
Filosoofia ja analüüs: Analüütilise filosoofia seminar 20. Joonistused on teinud praegu New Yorgis elav Jaanika Peerna.

Ja numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (11. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

Tutvustuse koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude