(Andres Tennus / Tartu ülikool)

Oleme pimesi uhked oma ilusa rahvuslille, stiilse lipu ja targa ülikooli üle. Nende esiletõstmine, nendest rääkimine nii eesti kui võõrkeeltes parandab meie enesetunnet. Ka sellist rahvusteaduste mõistet nagu meil pole enamikus teistes keeltes. Vikipeedia artikli argiteadvuses juurdunud määratluse järgi pole rahvusteaduse ülesandeks justkui midagi anda ei teistele teadustele ega ka meil elavatele rahvastele, rääkimata kogu inimkonnast. Aga Urmas Sutrop määratleb seda mõistet nii: rahvusteadus on igasugune teadus, mis on seotud kultuuriga ja kohavaimu, genius loci'ga ning on mõjustatud selle maa põlisrahva keele kategooriate süsteemi omapärast ning mis annab panuse maailmakultuuri varasalve. Seega võivad rahvusteadused olla kõik teadused, mis uurivad nii meie rahvast ja selle kultuuri, keskkonda kõige laiemas mõttes, milles me elame, kui ka ükskõik missugune muu teadus (keemia, füüsika, astronoomia), kui selle teaduse küsimusi mõeldakse eesti keeles ja eesti keele kategooriate abil. Rahvusteadus ei ole piiratud uurija rahvuse ega tema emakeelega. Rahvusteaduse tuumaks on traditsiooniliselt mõistetud rahvusteadused (eesti keele, meie ajaloo, rahvaluule, kunsti jne uurimine). Tuuma lähikonnas on eesti rahva ümbruskonda uurivad teadused (maateadus ja paljud loodusteaduste harud) ning rakendusteadused. Rahvusteaduse teaduspoliitiline instrumentaliseerimine või rahvuslikuks embleemiks (riiklikuks sümboliks) muutmine tekitab vääritimõistmist ning ebavõrdset kohtlemist nii humanitaarteaduste sees kui ka humanitaarteaduste ja teiste distsipliinide vahel. Rahvusteadus on universaalse teaduse täisväärtuslik osa, mitte asi iseeneses.

Praegune emeriitprofessor Leonid Stolovitš on mitukümmend aastat tagasi kummalisi teid pidi meie kõigi jaoks üles leidnud Immanuel Kanti pärandisse kuuluvaid käsikirju ja raamatuid, mis moodustavad ühtse Tartu Kantiana. Tartu ülikooli raamatukogu kõige hinnalisemate raamatukollektsioonide ja käsikirjade hulgas oli olnud 461 Immanuel Kantile adresseeritud kirja, samuti kaks Kanti isiklikku raamatukogusse kuulunud raamatut: A. G. Baumgarteni Metaphysica (1757) ja G. F. Meyeri Auszug aus der Vernunftlehre (1752), mis lausa kirendasid Königsbergi mõtleja märkmetest. Kantiana't hoiti ülikooli raamatukogus kuni 11. (23.) septembrini 1897, s.t seni, kuni see saadeti Preisi Teaduste Akadeemiasse Berliini, et valmistada ette Kanti Kogutud teoste väljaandmist. Paraku jäid väärtuslikud ürikud pikaks ajaks Saksamaale ning tekkis kahtlus, et nad on langenud Teise maailmasõja ohvriks. Õnneks leidis artikli autor suurema osa neist 1979. aastal Saksa DV Teaduste Akadeemia Keskarhiivist. Osa Immanuel Kanti arhiivist tagastati Tartu ülikoolile 1995. aastal. Tartu Kantiana kogude hulka kuulub ka üks kahest filosoofi säilinud surimaskist. Kuid üks ootamatuid leide avastati Tartu ülikooli Teadusliku Raamatukogu arhiivist alles 2005. aastal — leheke, mis kujutas endast katkendit Kanti kirja mustandist oma Königsbergi Friedrichskollegium’i klassikaaslasele David Ruhnkenile, kellest sai üks XVIII sajandi väljapaistvaid filolooge. Niisuguste üllatuste foonil võib loota, et Tartu Kantiana ei ole veel sugugi ammendatud.

Kui koolis õpetatakse meile ajalugu, laulmist ja isegi kehalisi harjutusi võimlemistunnis, siis seksuaalkäitumise õpe on meie kultuuriruumis jäänud suuresti isereguleeruvaks, piirdudes ühelt poolt abordi ja raseduse kohta käiva seadusandlusega ning teisalt kriminaalseaduses karistamisele kuuluva, antud õigusruumis keelatuks tunnistatud seksuaalkäitumise ilmingute loetlemisega. Aga tänu ajalooürikutele võime teada saada, et Kreekas tegutsesid lõbumajad juba kuus sajandit enne Kristust. Lõbumaja taksid kehtestas riik ja lõbumajas käimist ei peetud amoraalseks, järelikult ka mitte abielurikkumiseks. Asutust juhatas meessoost riigiametnik pornotropos, kes palkas tööle armastuskunsti instruktori (pornodidaskalos), kelleks oli samuti meesterahvas. Niisuguseid fakte võime leida Homo sapiens´i aastatuhandetepikkusest lõbuloost. Kui väheke tõsisemaks minna, peaks küsima: miks üldse on vaja paljuneda suguliselt? Aga näiteks sellepärast, et suguline paljunemine annab mikroobidega võrreldes väga aeglaselt paljunevale inimesele võimaluse pärilikus
materjalis regulaarselt muudatusi teha, millega ta saab võimaluse end patogeensete mikroobide invasiooni eest kaitsta. Suguline paljunemine annab võimaluse
päriliku materjali palju enamateks rekombinatsioonideks, ja ellujäänute pärilik materjal sisaldab n-ö tagavaraks ka praegu mittevajalikke geene, mis aga ühel päeval võivad
päästvaks osutuda. Mari Järvelaiu järgmises numbris jätkuv artikkel sisaldab seekord veel teadmisi bonobote ja šimpanside suguelust, kultuuri mõjust seksuaalelule, eestlaste seksuaalkäitumise võrdlust naabritega ja muud huvitavat.

John Dewey (1859–1952) jaoks andis filosoofiale kui mitte just päästva, siis vähemalt suunda muutva tõuke darvinism. 1909. aastal Columbia ülikoolis peetud loengul põhinevas essees rõhutab USA pragmatistlik filosoof ja ühiskonnategelane, et Darwini Liikide teke juurutas mõttelaadi, millele oli lõpuks määratud muuta teadmise loogikat ja siit ka moraali, poliitika ja religiooni käsitlemist. Enne seda valitsesid loodus- ja teadmisfilosoofias arusaamad, mis võtsid eelduseks kohelda muutumist ja tekkimist puudulikkuse ja ebatõelisuse märkidena. Darwini mõju filosoofiale seisneb selles, et ta allutas elunähtused ülemineku põhimõttele ning lasi niiviisi valla uue loogika, mida rakendada vaimule, moraalile ja elule. Sellest tulenevalt ütleb filosoofia lahti absoluutsete algupärade ja absoluutsete lõplikkuste järele pärimisest, eesmärgiga uurida konkreetseid väärtusi ja neid tekitavaid konkreetseid olusid. Aga kui on võimalik mõista väärtuste konkreetseid tingimusi ja ideede konkreetseid tagajärgi, peab filosoofiast ajapikku saama meetod elus toimuvate tõsisemate konfliktide leidmiseks ja tõlgendamiseks ning meetod nendega toimetuleku viiside kavandamiseks: temast peab saama moraali ja poliitika diagnoosimise ja prognoosimise meetod.

12. märtsil 1934. aastal teostasid tollane riigivanem Konstantin Päts ja kindralleitnant Johan Laidoner vanade erakondade vaikival toetusel Eestis riigipöörde, mille vajalikkust põhjendati hoopis vabadussõjalaste võimuhaaramise katsega. Kuid praegu on ajaloolased seisukohal, et see oli tollaste võimude osav provokatsioon. Riigipöörde konkreetsete ettevalmistuste alguse on senised ajaloouurijad valdavalt paigutanud 1934. aasta veebruari lõppu või märtsi algusesse. Merike Jürjo kaldub arvama, et ettevalmistusi alustati märksa varem. Esimese tõuke andis sellele kindlasti vabadussõjalaste reetlik käitumine 1933. aasta detsembris kindralleitnant Johan Laidoneri suhtes, kelle esitamises riigivanema kandidaadiks olid vabadussõjalased Asunikkude Koondusega kokku leppinud, kuid eelistasid kindralmajor Andres Larkat. Asunikkude Koondus esitas Laidoneri kandidatuuri hiljem. Nelja riigivanemaks pürgija korral, aga võitu soovisid kõik, oskas ainult Konstantin Päts pakkuda kindralmajor Larka kandidatuuri arvelt ülejäänud kahele (August Rei ja Laidoner) koostööd. Ja viimase kaasamine tagas riigipöördele sõjaväe toetuse, et nii vabaneda poliitiliselt edukamast konkurendist. Ja mis veelgi huvitavam — seoses Peruu saadiku Gildemeisteri külaskäiguga Tallinna jaanuari algul 1934. a puhuti Eesti miiniristlejate Lennuk ja Vambola Peruule müümise (1933) segases loos ilmnenud uued nüansid valitseva riigivanema Pätsi erakonna ajalehes Kaja suurejooneliseks skandaaliks, et rahva tähelepanu köita ja end avalikkusele „tõe ja õiguse“ eest võitlejana näidata. Mõte, et sõjalaevade Lennuk ja Vambola müügiprotsessiga kaasnenud pahameeletorm keerati üles selleks, et riigipöörajaile ebasoovitavad isikud olulistelt riigikaitse võtmepositsioonidelt eemaldada, leiab parima kinnituse kohtuliku uurimise ja otsuse näol, mis nii August Keremi kui ka kindramajor Juhan Tõrvandi detsembris 1934 lõplikult õigeks mõistis.

Domineeriva seisukoha järgi on kuritegevus negatiivne nähtus, mida ei ole võimalik kaotada, kuid mida tuleb ohjata niipalju kui võimalik, kasutades selleks kõiki kättesaadavaid vahendeid ja meetodeid, samuti teaduse saavutusi. Kuritegevusega võitlejaid abistab kriminalistika. Milline on kriminalistika koht teiste teaduste struktuuris, aitavad selgitada Annika Lall ja Silvia Kaugia. Kriminalistika kuulub koos kriminoloogia, kohtustatistika ja mõnede teiste teadustega spetsiaalsete juriidiliste teaduste hulka, mis aga ei tähenda, et ta oleks just nende kahega kõige tihemini seotud. Sidemete intensiivsuselt tuleb kriminalistika paigutada karistusõiguslike teaduste hulka, mis uurivad kuritegevust ning selle vastu võitlemise abinõusid: kriminaal- ehk karistusõigus, kriminaalmenetlusõigus, kriminoloogia, õiguspsühholoogia ja teised. Kuid kriminalistika uurimisobjektiks pole ainult karistusõiguslike suhete sfääris olevad sotsiaalsed nähtused, vaid ka orgaanilise ja anorgaanilise looduse suhe, mis on omakorda loodus- ja tehnikateaduste aineks. Viimase kümne aasta jooksul on tugevnenud kriminalistika seos informaatikaga. Hoolimata sellest et kriminalistika kasutab teiste teaduste andmeid, ei tähenda see kuidagi, et kriminalistika poleks iseseisev teadus. Kriminalistika ei võõranda loodus- ning tehnikateaduste andmeid, vaid sobitab ja muundab neid oma ülesannete täitmiseks. Lõpetuseks jääb üle nentida, et kriminalistika kuulub interdistsiplinaarsete teaduste hulka.

Ilukirjanduse osas on numbris Tiiu Kokla tõlkes vahendatud ungari luuletaja Áron Gaáli luulet. Arvustust väärivate raamatute seast on Taavi Laanpere tähelepanu all Daniel C. Dennetti Darwini ohtlik idee: Evolutsioon ja elu paljumõttelisus ja Triinu Ojamaa 60 aastat eesti koorilaulu multikultuurses Torontos, mida sirvib Maris Kirme. Illustratsioonidega esineb Martin Luiga.
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (15. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

Tutvustuse koostas Akadeemia tegevtoimetaja Indrek Ude