Anneli Kährik: üürimine pole täna kellelegi majanduslikult mõttekas
-Mil määral on Eesti üüriturg viimase kümne aastaga muutunud?
Nii pakkumine kui nõudlus on kasvanud, uusi pindasid on turule oluliselt juurde tulnud. Pakkumisi on lisandunud ka kinnisvara hindade languse tõttu, sest omanikud kalkuleerivad, mis neile par kasulikum on.
-Kas üürihinnad on viimasel kümnendil liikunud proportsioonis sissetulekutega?
Selles mõttes on liikunud proportsioonis, et kui võrrelda Lääne-Euroopaga, siis meie üürikulud on võrreldes sissetulekutega jätkuvalt väga kõrged. Endiselt on inimeste maksujõud väike ja suur osa sissetulekust läheb korterikuludele.
Üürileandja ei saa aga hinda enam madalamale lasta. Hiljuti analüüsisime Tartu Ülikoolis, mis on omanikele kasulikum, kas välja üürimine või maha müümine. Selgus, et nii korteri välja üürimine kui ka üürikorteris elamine pole majanduslikult eriti mõttekas tegevus.
Inimesed on nõud oma korterit nõus sageli välja üürima olude sunnil, jäädes ootama paremaid aegu kinnisvaraturul. Üüripinnale lähevad elama eelkõige need, kellel pole kuidagi võimalik korterit osta. Endiselt on majanduslikult kasulikum olla omanik, kui elupaika endale üürida.
-Ühesõnaga üürilevõtja jaoks on hind kõrge, kuid üürileandja jaoks pole saadav tulu vaeva väärt?
Jah, üürileandja jaoks ei ole see mõttekas. Omanik ei teeni lihtsalt neid kulusid tagasi, mida teha tuleb. Arvestada tuleb näiteks jooksvate investeeringutega korteri amortisatsiooni vältimiseks. Selles mõttes on omaniku jaoks praegused üürihinnad piiri peal.
-Kui suur probleem on kinnisvara nö mustalt välja üürimine?
Selline käitumine on valdav. Need on üksikud, kes üüritulu deklareerivad. Omanikule oleks majanduslikult kahjumlik, kui ta ametlikult maksu maksaks. Praktiliselt kogu eraomandis üüriturg toimib nii, et mingeid makse ei maksta ja kõik käib mustalt. See jätab ka üürnikud väga ebakindlasse seisu, sest nende õigusi on seeläbi raskem tagada.
-Kas riik peaks üüriturgu mingite meetmetega sekkuma?
Esimene asjana võiks motiveerida väljaüürijaid tegutsema ametlikult ja tulla neile vastu kaotades üüritulult tulumaksu. Kui pole seda kõrget maksu poleks, siis oleks huvi ka antud tulu ametlikult deklareerida suurem.
Paljudes riikides toetatakse üürisektori arengut riiklikult, kuid Eestis praktiliselt ei ole üürileandjatele mingisugust toetust. Reaalsuses on poliitika ikka selles suunas, et oleks võimalikult palju omanikke ja üürisektor on täiesti iseseisev.
Riik võiks toetada üürisektori arengut mitte mingite sotsiaalkorterite näol, mida kas ise ehitada või turult üürida ja edasi väljaüürimist jõuliselt subsideerida, vaid mõelda erinevaid kombinatsioone koostöös erasektoriga ning sealjuures mitte väga palju kulutada. Tuleks teha pigem väiksemaid asju ja luua võimalust näiteks noortele peredele ja teistele gruppidele, kes on hädas, sest nad ei jaksa osta.
Üüriturg on praegu väga vähe kindlustunnet pakkuv. Üürilepingud tehakse sageli ainult ühe aasta peale ja omanikul on õigus praktiliselt iga kell teatada kuu aega ette, kui ta soovib oma pinna vabastamist. Kui paljud lastega noored pered tahaksid sellistes tingimustes elada, kus iga kuu on oht väljatõstetud saada? Siin oleks riigil võimalik ehk ka seadusandlust muutes sekkuda.
-Kas praegust olukorda Tallinnas võib iseloomustada kui üürileandja diktaati ja üürniku sundseisu?
Siin on pigem ikkagi kaks külge. On räägitud ju ka sellest, et omanikul on teinekord päris raske üürnikku välja tõsta, kui ta peaks inetult käituma. Üürniku seisukohast on aga igat pidi väga suur ebakindlus. Näiteks võiks võimaldada pikemaid lepinguid või muud moodi luua suuremat eluaseme kindlust. Tundegieas on pidev elukoha vahetamine võib-olla vastuvõetav, kuid kui sul on lapsed, siis on olukord teine.
-Kuidas paistab Eesti üüriturg võrreldes Lääne-Euroopaga?
Eesti paistab Lääne-Euroopaga võrreldes kinnisvara osas silma kui väga omanikukeskne riik. Mõnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis on aga olukord parem. Näiteks Tšehhis, kus on üürikortereid oluliselt rohkem kui Eestis, ei mõjutanud majanduslangus nii palju eluasemeturgu kui Eestis.
Kui üürimine ja omanikuasutustus on omavahel rohkem tasakaalus, siis on ka eluasemeturg majandustsüklite vaheldumisest vähem mõjutatav.
