Edasi lööb koolitaja grupid kaheks: Tallinna ja Turu kollektiivid peavad lahendama sama ülesande: pakkuma oma linna kohta roa, filmi, muusika, värvi ja looma. Tallinna kohta pakutakse söögiks kiluvõileba ja kaerahelbeputru, filmiks esitatakse “Viimne reliikvia” ja “Sügisball”, muusikaks midagi Mozarti sulest või Indigolaste repertuaarist, loomaks pakutakse kassi, hirve, sääske ja kajakat. Turulased arvavad, et nende linna söök on rosolje, seda süüakse seal aastaringselt kogu aeg, kuigi mujal Soomes on tegemist pigem jõuluroaga. Keegi pakub veel, et sobiksid ka värske kartul ja maksavorm. Film võiks soomlaste arvates olla mingi krimifilm, selline lõbusapoolne, aga igatahes kriminaalne. Muusikaks sobib Turule soomlaste arvates Bach või kirikukellade helin, värvideks on pruun ja kollane ja loomaks kas tuvi, varblane või kaaren.

Mis nüüd edasi? Mina ei oskaks sellise harjutuse baasilt kultuuripealinna stoorit küll üles ehitada, kuid Kalliomäki seletab, et just nii see asi käibki, kui tahad lugu jutustada, siis tähenda kõigepealt üles see, mis esimesena pähe kargab, seejärel otsi (näiteks kahe linna puhul) ühiseid jooni ja siis saabki juba kokku panna loo, mida jutustada, millega ligi meelitada turiste, kliente, publikut. Et asi selgemaks saaks, lasen seltskondadel linnade ühised lood kokku otsida ja haaran siis jutuvestmise spetsialistil nööbist, et esitada mõned küsimused.

Rääkige veidi endast ja oma tööst.

Ma olen lugude kujundaja, jutuehitaja, kui nii võib öelda. Ma töötasin varem Soome televisioonis ja filmide juures. Mulle on alati meeldinud lugude jutustamine ja stsenaariumite loomine. Ma olen õppinud audiovisuaalsete kunstide turundamist ja meediaproduktsiooni. Olen töötanud teleprodutsendina, ühena olulisematest võib nimetada telesarja “Inno”. Hiljem kolisin ma Jyväskylässe, sest sealse ülikooli juures saab ainsana loovat kirjutamist õppida. Niimoodi ma jõudsingi sellesse punkti, kus olen praegu.

Sel nädalavahetusel tuleb Tallinna loengut pidama Inger Lise Oelrich Rootsist, kes räägib sellest, et lugude jutustamine võib päästa maailma. Mida Teie sellest arvate?

Mmmm. Jaah. Ma arvan, et ma võin sellega nõustuda, et lugude jutustamisel on sees vägi. Kas sellega just maailma päästa saab, aga lugude jutustamine võib muuta meie elu lihtsamaks ja rõõmsamaks, võib meid omavahel liita. Me oleme kõik kogu aeg jutuvestjad, me jutustame üksteisele iga päev erinevaid lugusid. See on meie moodus üksteise meelt lahutada ja kontakti luua. Sellepärast on meil ju ka kirjandus, filmid ja teater.

Täna rääkisime siin Tallinnast ja Turust, kuid räägiks ka riikidest. Erinevad riigid teevad endale reklaami, harilikult on need sellised üsna mesised - päikeseloojang, rannaliiv, võibolla ka palmipuud... Mida te niisugustest lihtsate pildijadade abil loodud reklaamidest arvate, kas riigid peaksid end reklaamides rohkem pingutama, välja pakkuma lugusid või on päikesepaistelise ranna pilt piisav?

Jah, ma olen näinud sedalaadi reklaame. Ma arvan, et see on okei. Marketingi tegemiseks on erinevaid mooduseid. Jah, ma arvan, et see on okei.

Kas Te olete Soomes märganud Eestit reklaamivaid kampaaniaid? Mäletate nendest mõnda?

(Jääb pikalt mõttesse ja on kimbatuses). Ei, mul ei meenu midagi Eesti kohta. Kui järele mõelda, siis olen näinud pilte Riiast, just selliseid ilusaid looduspilte Lätist.

Mis Te arvate, kas Eesti vajab reklaamimist, mingit oma lugu, mida Eesti riik võiks maailmale endast jutustada? Mis võiks olla Eesti lugu, näiteks soomlastele jutustamiseks.

Jah. Võiks küll reklaamida ja lugu võiks olla. Khm. Aga lugu ei sünni nii kiiresti, selleks on aega vaja...

Jah, kuid Te rääkisite täna ka sellest, et alustuseks on vaja paberile panna esimesed mõtted, esmamuljed. Mis Teile Eesti lugu ehitama hakates esimesena pähe kargab?

Ma arvan, et minu jaoks keskenduks see Eesti rahvale, inimestele. Ajaloole. Kuidas ajalugu on inimesi mõjutanud. Mingeid loo elemente võiks otsida sellest vallast. Ma arvan, et lugu vajab tegelasi, kellel on oma nägu, need tegelased peavad loo vältel arenema, näiteks raskustest üle saama.

Kuid tänapäeval peab lugu olema ka küllaltki lühike ja kiire, see ei tohi venima jääda ja potentsiaalset publikut igavusega ära tappa....

Jah. Kui me oleme paika pannud selle, mida lugu sisaldada võiks, leidnud algkomponendid, millele lugu üles ehitada, siis tuleb hakata mõtlema sellele, kuidas seda lugu jutustada. Me võime kogu loo edasi anda vaid ühe pildiga, millele juurde sõnu polegi vaja.

Mis on Soome lugu?

Aah! Oh! Nii lihtsad küsimused ja nii raske on neile vastust leida! Minu jaoks on Soome lugu... See on vaikusest. Suurest maast, kus on vaid viis miljonit elanikku, ma ütlen, et soomlased on väikesearvuline rahvas sellepärast, et meil on nii palju ruumi ja selle kohta on vähe inimesi. Ma arvan, et... Oh, see on raske... Soome lugu võiks rääkida sitkusest, vastupidavusest. Soome keeles on see sõna ‘sisu’. Vaikne järv suvepäeval, saun, looduskaunid kohad, kased... Ma ei tea... Ma ei tea, missugune võiks olla Soome lugu.

Okei. Oletame, et ma tahan alustada oma väikest äri ja ma plaanin teha turismitalu. Mul on olemas koht, maja. Mis nüüd edasi? Kas ma peaksin selle juurde mingi legendi leidma, loo välja mõtlema?

Ma arvan, et mõlemad moodused sobivad. Juhul, kui on olemas mingi kohaga seotud lugu, siis võib arendada seda ja selle välja pakkuda, kuid kui seda lugu ei ole või on soov seda mingil põhjusel muuta, sobib ka see. Võib välja mõelda täiesti uue loo. Aga igatahes peab arvestama seda, mis on ümbruskonnas ja peab arvestama oma äriplaaniga, sellega, mida soovitakse külalistele pakkuda. Lugu ei tohiks olla õhust võetud, see võib olla välja mõeldud, kuid see peab siiski omama reaalse eluga kokkupuudet. Sa võid jutustada muinasjuttu, kuid see peab esindama sinu firma eesmärke, esindama seda, millest sa lähtud.

Kas see on oluline, et adressaat mõistaks jutustatud lugu ühtemoodi, nii nagu loo väljamõtleja endale ette on kujutanud või võib see lugu olla ka niisugune, et seda võib mitmeti mõista ja omamoodi tõlgendada?

Me võime küll anda oma parima, et inimesed mõistaksid lugusid nii nagu meie neid mõistame, kuid selge on see, et inimesed on erinevad ja alati on vastuvõtja kogemus unikaalne ja veidi teistest erinev. Kui me teeme filmi ja meil on hea lugu, me paneme kõik mängu, et oma sõnum selgelt edasi anda. Ikkagi juhtub see, et igal vaatajal kujuneb nähtust oma interpretatsioon.

Nii et ei saa arvama hakata et mina kui loo jutustaja olen andja ja kuulaja on täpne vastuvõtja? Et pigem on tegemist sellega, et see on protsess, mille käigus võib osa sõnumist kaotsi minna ja osa juurde tekkida?

Jah. See, mida mina teen, lugude kujundajana, on see, et lugu oleks teenuse üks osa. Selleks, et pakutav teenus poleks mitte lihtsalt mingi toode, vaid kogemus. See, mida mina rihin on see, et klient võiks ise tunda end peategelasena. Et ta oleks loos aktiivne element. Et ta tunneks seda, et ka temal on roll. Me peaksime loo üles ehitama nii, et loo vastuvõtja oleks aktiivne osaline, mitte passiivne vastuvõtja. Et iga lugu oleks rännak.