emakeele eksam Haridus- ja Teadusministeeriumis Foto: Jassu Hertsmann

Eesti keelenõukogu tõdeb, et Eesti keelekeskkond on viimase kümne aasta jooksul üleilmastumise ja tehnoloogia arengu tõttu oluliselt muutunud. Keelekasutajad on pidevalt mitme keele (eesti, inglise, vene) mõjusfääris; suurenenud on keeleline ja kultuuriline mitmekesisus ka eestikeelse kooli õpilaste seas; kirjutatud teksti lugemise osakaal on kahanenud audiovisuaalse infovahetuse kasvu tõttu; oluliselt on suurenenud kokkupuude toimetamata kirjalike tekstidega.

Kõige selle tagajärjeks on õpilaste madalam eesti kirjakeele oskus ja ahtam sõnavara, eriti poiste mahajäämus funktsionaalses keelepädevuses, kõrgkoolilõpetajate (kaasa arvatud eesti filoloogia erialade lõpetanute) madalam eesti keele oskuse tase võrreldes paari aastakümne taguse ajaga.

Sellises keskkonnas on keeruline tagada „Eesti keele arengukavas 2011–2017“ seatud eesmärki: kõigi õpilaste eesti keelt ja eestikeelset kultuuriruumi väärtustavat hoiakut ning tänapäeva ühiskonna nõuetele vastava kõikide eesti keele osaoskuste valdamist.

Et analüüsida olukorda ja määratleda, milliseid samme on eesmärgi saavutamiseks vaja astuda õpetuse sisus, õpetuse korralduses, õpetajakoolituses ja õppematerjalide väljaandmises, korraldas keelenõukogu 8. novembril 2012. a Põltsamaa Ühisgümnaasiumis seminari, kuhu olid kaasatud Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad, ülikoolide õpetajakoolituse eest vastutajad, aineseltse esindavad õpetajad jt huvigrupid.

Seminari paneelarutelust ja sellele järgnenud keelenõukogu koosolekul toimunud arutelust lähtudes peab keelenõukogu oluliseks järgmisi prioriteetseid tegevusi.

1. Õpetuse sisu osas

a) pöörata emakeeleõpetuses senisest suuremat tähelepanu sõnavara, stiilitunde ja suulise eneseväljenduse arendamisele. Arvestades ainekavade niigi suurt mahtu, tuleks leida selleks võimalusi uudsete meetodite rakendamise ja ainetevahelise lõimingu kaudu (ülikoolid, Eesti Emakeeleõpetajate Selts);

b) pöörata senisest enam avalikku tähelepanu eneseväljenduse, funktsionaalse keeleoskuse ja sõnavara arendamisele eelkoolieas, niihästi alushariduses kui ka perekonnas. Tuleks teadvustada vajadus arendada väikelapse eneseväljendusvõimeid erinevate keeleliste tegevuste kaudu perekonnas – perekonna keeleõpe; aktiviseerida selle temaatika ühiskondlikku arutelu; arendada väikelastele mõeldud eestikeelse veebikeskkonna (väikelaste portaalid jms) sisu. (Emakeele Selts, Haridus- ja Teadusministeerium, ülikoolid, Eesti Emakeeleõpetajate Selts)

2. Õpetuse korralduse osas

a) tihendada oluliselt emakeeleõpetajate ja teiste ainete õpetajate vahelist koostööd funktsionaalse keeleoskuse arendamiseks ainetevahelise lõimingu kaudu. Keelenõukogu tunnistab, et tõhusate lõimingumeetodite leidmine ja väljatöötamine on aja- ja ressursimahukas loominguline ettevõtmine, mille käigus on oluline leida ja esile tuua uudseid praktikaid ja võtteid. Selleks tuleb toetada metoodikaalase võrgustiku kujunemist; kavandada konkursse parimate lõimingumeetodite väljatöötamiseks; luua eri ainete õpetajaid ja ainedidaktikuid ühendav võrgustik, et arendada funktsionaalset keeleoskust kogu kooliõpetuses; tihendada selles vallas eesti keele õpetajate koostööd teiste õpetajatega (Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Õpetajate Liit, Eesti Emakeeleõpetajate Selts, ülikoolid);

b) leida viise õppe individualiseerimiseks rühmaõppe ja/või abiõpetajate senisest suuremaks rakendamiseks;

c) analüüsida õpetaja töökoormuse jaotust eesmärgiga töötada välja süsteem õpetajatele õppetöövaba poolaasta võimaldamiseks.

Kahe viimase ülesande lahendamiseks luua töörühm, mis kõigepealt analüüsiks õpperühmade suurust, nende keelelist, kultuurilist ja arengulist mitmekesisust, et selguks, millises mahus diferentseeritud õpet on vaja ja milline oleks selleks vajalik lisaressurss. Analüüsi tulemuste põhjal töötataks välja paindlikke ja konkreetseid lahendusi rühmaõppe ja/või abiõpetajate kasutamiseks õppetöös. (Haridus- ja Teadusministeerium, ülikoolid)

3. Õpetajakoolituse osas

a) võtta õpetajate ainealases ettevalmistuses arvesse eesti keele õpetuse muutunud rõhuasetusi (funktsionaalse keelepädevuse arendamine põhiülesandena, suurem rõhk õigekeelsusele). Eesti keele õpetajaid ettevalmistavad ülikoolid peaksid analüüsima eesti keele ja kirjanduse bakalaureuse- ja magistriõppe kavade sisu, et need vastaksid õpetajaks valmistuvate üliõpilaste vajadustele. Samuti tuleks ainealases õppes järjest enam arvesse võtta eestikeelses koolis õppivaid kakskeelseid noori, mistõttu on senisest rohkem vaja käsitleda teise keele omandamisega seotud probleeme ka eesti keele kui emakeele õpetuse kontekstis (ülikoolid);

b) säilitada gümnaasiumi aineõpetajate koolituses senine lähenemine, mille kohaselt vastutab erialateaduskond oma erialade gümnaasiumi aineõpetajate magistrikavade eest. Küsimus on muutunud aktuaalseks seoses õpetajakoolituse arengusuundade aruteluga ülikoolides, Riigikogus ja ühiskonnas. Keelenõukogu peab erialateaduskonna vastutust väga oluliseks, sest see kindlustab gümnaasiumi aineõpetajate tugeva ainealase pädevuse, mis on vältimatult vajalik gümnaasiumihariduse senisel tasemel hoidmiseks. Gümnaasiumi aineõpetajate magistrikavade viimine hariduse valdkonna teaduskondade vastutusalasse nõrgendaks tulevaste õpetajate ainealast pädevust ja identiteeti. (Riigikogu, Haridus- ja Teadusministeerium, ülikoolid)

4. Õppekirjanduse väljaandmise osas on keelenõukogu mures nõrga kontrolli pärast kooliõpikute taseme üle, seda nii keele kui ka sisu poolest. Praktika on näidanud, et kirjastuste enesekontrolli mehhanismid ja praegune retsenseerimissüsteem pole suutnud õpikute taset oluliselt parandada. Seetõttu teeb keelenõukogu ministeeriumile ettepaneku töötada välja tõhus süsteem õpikute käsikirjade erapooletuks retsenseerimiseks ja selle kaudu õpikute keelelise ja sisulise taseme tagamiseks. (Haridus- ja Teadusministeerium)