Kolleegide järelehüüe Eesti tipp-piloot Maido Veebelile

Päevaleht avaldab kolleegide nekroloogi 13. novembril Riia lähedal väikelennukiga alla kukkunud kogenud Eesti piloodile Maido Veebelile.

Eesti lennundus on saanud suure kaotuse osaliseks – meie seast lahkus suurepärane inimene ja austatud kolleeg Maido Veebel.

Maido oli kuni 2012. aasta suveni Estonian Airi lennundusdirektor, Boeing 737 ja CRJ 900 kapten/instruktor ja eksaminaator.

Maido sündis 21. septembril 1964. aastal Tallinnas ja lõpetas 1982. aastal Tallinna 32. keskkooli, samal aastal asus ta õppima Buguruslani lennukooli, mille lõpetas 1985. aastal. 1985–1990 töötas Maido Aerofloti Eesti osakonnas Antonov 2 teise piloodina, 1990. aastal lisandus sellele tema esimene reaktiivlennuk Jakovlev 40. Andeka piloodina otsis Maido uusi väljakutseid ja 1993. aastal siirdus ta tööle AS-i Ergon LG lennuinstruktorina, kus ta õpetas koostöös lennukolledžiga noori lendama.

Peagi sai temast vaneminstruktor. Enamik tema tollaseid õpilasi on praegu tööl Estonian Airis nii kaptenite, kui ka teiste pilootidena.

1996. aastal tehti Maidole väga vastutusrikas, aga ka põnev ettepanek asuda tööle ja juurutada uus lennukitüüp Estonian Airis – Fokker 50, mille tüübiõpe viis Maido isegi Kuala Lumpuri. Maido lendas Fokkeril kuni 2003. aastani kapteni/instruktorina ja oli selle lennukitüübi peapiloot. 2003. aastast lendas Maido Boeing 737 kaptenina ja alates 2006. aastast sai temast Estonian Airi lennundusdirektor.

Paralleelselt, vabast ajast, võttis ta vastu lennueksameid lennuameti volitatud eksaminaatorina nii era- kui ametipilootidelt.

Lendamine ja sellega seonduv oli Maido suurim kirg, sellele pühendas ta ennast täielikult ja see oli suuresti võimalik ainult tänu tema armastavale ja hoolivale abikaasale Küllile, kes teda tema tegemistes alati toetas.

Isiksusena ei olnud Maido lennunduses reegel, pigem erand. Ehkki tundsime Maidot kolleegina palju aastaid, jäi meile arusaamatuks, kuidas oli võimalik sellisel kaitsetul inimesel, kellel puudus immuniteet juhmuse ja jõhkruse vastu, jõuda omal alal tippu niivõrd karmis keskkonnas, nagu seda on lennundus. Aga Maido suutis. Oma veendumustega Maido ei kaubelnud ja tõekspidamisi kasu vastu ei vahetanud.

Sisemine eneseväärikus ja ausus ning kaasasündinud tagasihoidlikkus tegid temast kõigi poolt hinnatud kolleegi ja (kahjuks ka) kergesti haavatava piloodi. Aga ka see Maido professionaalne „nõrkus” oli tema voorus. Seda väidet kinnitab fakt, et neid, kellele Maido oli piloodina vajalik, on võrratult rohkem kui neid, kes oma ebaprofessionaalsuse ja küündimatuse tõttu soovisid temast vabaneda.

Sügav kaastunne Maido lähedastele!