Pronkssõduri jäämine või mittejäämine rakendatakse valimisvankri ette, see mõõdab võimuparteide tugevust ja juba ütleb Pronkssõdur oma sõna sekka ka välispoliitikas.
Minu jaoks on kaks põhjust, miks Pronkssõdur peaks jääma sinna, kus ta on. Esiteks: vastast tuleb lüüa tema enda relvaga. Kui meie vastane soovib Pronkssõdurit jätkuvalt näha, siis täidame ta soovi, kuid teeme seda oma talupoja tarkusega ja Vargamäe meeste riukalikul kombel. Teiseks: kui keegi on kurja teinud, siis ei tule teda mitte ära ajada, vaid ta peab enda tehtud halva heastama. Pronkssõduril, ehk Aljošal on aeg hakata ennast rehabiliteerima, näidates nüüd rahvale ajaloolise tõe teist poolt.
Minu hinnangul on Pronkssõduri teemal selgelt eristunud neli peamist huvigruppi. Esimene grupp koosneb valdavalt rahvuslikult meelestatud eestlastest, kelle jaoks Pronkssõdur on okupatsiooni sümbol. Kuna okupandi õigusjärgne riik ei ole siiani palunud vabandust oma kuritegude eest ja meie esimese Presidendi ametiraha asub siiani röövsaagina tema valduses, siis kõnealune monument sümboliseerib selle grupi arvates jätkuvat okupatsiooni Eesti Vabariigi pealinnas. Samas ei soovi see huvigrupp ajaloo mahavaikimist ega ümberkirjutamist, vaid kompromissitut ajaloolist tõde ja õiglust. Nemad soovivad asjaosalistelt kommunismi kuritegude kahetsemist, Presidendi ametiraha, Petseri- ja Ingerimaa tagastamist jne. Ilmselt on selle grupiga võimalik kokkuleppele jõuda Pronkssõdurit praegusest kohast eemaldamata. Eeldusel, et monument ei heroiseeriks enam okupanti, vaid kajastaks ajaloolist tõde neile meelepärase nurga alt.
Teine grupp on nn „rahvamehed”. Nendeks on otsustusvõimetud võimulolijad, kes kardavad tundlikul teemal midagi otsustada. Pean siin silmas mitte ainult praeguseid, vaid ka kõiki taasiseseisvunud Eesti varasemaid võimulolijaid. Mõned kardavad „valesti” otsustamise korral kaotada oma rahastajad, olgu nendeks siis nende vahetud või parteide sponsorid, teised jälle pelgavad, et vale otsustamise korral leitakse kapist üles veel mõni sinna jäänud luukere, kolmandad on aga sunnitud oma soovid võimulejäämise nimel alla suruma. Viimastel oli kunagi teoreetiline võimalus koalitsiooni lagunemise hinnaga oma soov teerulli taktikat kasutades läbi suruda. Seepärast hämavad „rahvamehed” tundlikust teemast, olukorra komplitseeritusest, komisjonide ja ümarlaudade moodustamise vajadusest, kõikide sõjameeste mälestusmärgist jne. Kõikide sõjameeste mälestusmärgist rääkides „unustavad” nad siiski ära, et samas sõjas teist mundrit kandnute mälestuseks püstitatud Lihula monument selleks ei sobinud. Nende unistuseks tundub olevat, et kõigile meelepärane lahendus kandikul ette serveeritaks, mida siis lähtudes rahva tahtest saaks valimisvankri ette rakendades täide viia.
Kolmanda grupi esindajad peavad ennast Eesti ja kogu Euroopa fašismist vabastajateks kellele kõik tänulikud peavad olema, kuid ignoreerivad fakti, et nende kaasabil asendus üks okupatsioon teisega. Nende jaoks võrdub Pronkssõduri eemaldamine näkkusülitamisega.
Ei saa vaidlustada fakti, et Euroopa vabastamisel fašismist oli punasõduritel tõepoolest oluline osa. Allesjäänud punaveteranid ootavad, et nende teeneid vääriliselt hinnataks. Pronkssõdurit peavad nad oma heroilise mineviku monumendiks, mitte nende poolt fašismist vabastatud riigi taasokupeerimise sümboliks. Ka kõige tugevamini rahvuslikult meelestatud eestlased peaksid kainelt järele mõeldes mõistma punaveteranide tundeid. Need, kes mäletavad veel nõuka- aega, teavad, kuidas mõjus tolleaegne järelejätmatu ajuloputus inimestele. 50 okupatsiooniaastat ajuloputust pani tihti isegi paljukannatanud eestlasi oma rahva kallal toime pandud terrrorit õigustama või lausa toetama. Selles valguses ei ole meil midagi paremat oodata punaveteranidelt, kes said ajuloputust valdavalt 70 aastat ning kes jätsid oma noorusest 5 parimat aastat inimajaloo suurimasse ja veriseimasse sõtta. Ilmselt on võimalik ka selle grupiga teatud tingimustel kokkuleppele jõuda.
Neljanda grupi moodustab nn „viies kolonn”, kes soovib segase olukorra igavest jätkumist. Nendega kokkulepet otsida pole ühel end riigiks pidaval moodustisel kohane. Mulle meeldib uskuda, et Kaitsepolitsei teeb oma tööd sõltumatult päevapoliitikast ja võtab tarvitusele vajalikud abinõud, kui viienda kolonni tegevus hakkab ohustama põhiseaduslikku riigikorda.
Oleme jõudnud selleni, et Pronkssõdur kannab endas erinevate huvigruppide jaoks erinevat sõnumit. Küsimus on ju tegelikult okupatsiooni ülistamise lubamises või mittelubamises ühelt poolt ja fašismi vastu sõdinute austamises või mitteaustamises teiselt poolt. „Rahvamehed” peaks olema nõus iga lahendusega, kui küsimuse ainult päevakorrast maha saaks. Neljanda grupi, ehk viienda kolonni võiks rahumeeli Kaitsepolitsei järelvalve alla jätta.
Prooviks siis pakkuda igaühele midagi. Jätaks Pronkssõduri punaveteranide ja ka viienda kolonni rõõmuks muutmatul kujul tema praegusesse asukohta alles, jätaks alles ka tema esialgse tähenduse- NL võimude poolt püstitatud ausammas punavägedele Tallinna vallutamise auks, kuid prooviks sealt eemaldada okupatsiooni idealiseeriva aura. Selleks võiks paigutada monumendi juurde teadetetahvlid siinkandis enimkasutatud keeltes, kus oleks selgitatud, et see punavõimude poolt rajatud monument sümboliseerib eestlaste jaoks ühe okupatsiooni vahetumist teisega II Maailmasõja lõpupäevil. Sellele võiks järgneda lühikokkuvõte Eesti rahva kaotustest NL okupatsiooni ajal. Minu teada on tehtud selles valdkonnas põhjalik uurimustöö, mis koondatud Rahvarinde eestvedamisel koostatud Eesti Rahva Arveraamatusse.
Loodetavasti sobib niisugune lahendus peale järelemõtlemist enamikule rahvuslikult mõtlevatele eestlastele. Kuigi monument jääb muutmatul kujul oma praegusesse asukohta, viivad selle juures olevad teadetetahvlid mõtted paratamatult Eesti rahva kallal toime pandud holokausti peale. Holokaustiks võib seda tõepoolest nimetada, sest oma proportsioonides on Eesti rahva okupatsioonikahjud võrreldavad ühe teise rahva kahjudega, kellel õnnestus meist paremini holokausti teemat maailmale müüa. Sestap võiksid ka rahvuslased meile väljastpoolt pealesurutud holokaustipäeval käia langetatud peaga läbi Pronkssõduri juurest ja mälestada kõikides holokaustides kannatanuid.
Teatud kuupäevadel Pronkssõduri juures riigivõimude poolt sallitud avalikku korda rikkuv (alkoholi tarvitav) seltskond annaks kõigile teadetetahvleid uurivatele kirjaoskajatele turistidele ammendava vastuse, miks meil on jätkuvalt probleemid muukeelsete elanikega.
Samas tuleks meil midagi vastu anda nendele vanadele meestele, kes Pronkssõdurit tõsimeeli oma kuldvasikaks peavad, mida kummardamas käia. Arvan, et seda saaks teha, tunnustades punaveteranide teeneid fašismi hävitamisel ja pakkudes välja mõne teise koha, kus nad võiksid II Maailmasõja lõpu aastapäeval legaalselt oma 100 grammi viina ära juua. Tõelisi sõjaveterane, kes vanuse poolest olid sõja ajal püssikandmise eas, pole ju tegelikult kuigi palju alles jäänud ja on ainult aja küsimus, millal nemadki igavesele unele jäävad. Kui nende turjal liugu laskev viies kolonn ukse taha jätta, mahuksid nad tõenäoliselt lahedasti ära Maarjamäe lossi, kus mõni „rahvamees” ka tervituskõne võiks pidada, millele järgneks sõdurisupp ja „kohustuslik” 100 grammi.
Kuna Eesti Rahva Arveraamatu koostamisega on seotud mitmed endised, praegused ja ilmselt ka tulevased „rahvamehed”, siis ei tohiks neil midagi selle vastu olla, et nende pingutused ajaloo valgete laikude likvideerimisel lõpuks rahva ette tuuakse. Siltide paigaldamisega saaksid praegused „rahvamehed” soovi korral hakkama juba enne valimisi. Eesti Rahva Arveraamat olemasolu tõttu pole vaja ka teksti koostamiseks välja kuulutada mitmemiljonilist riigihanget. Usun, et raamatu autorite hulgas leidub inimesi, kes need kümmekond rida lühikokkuvõtet pelgalt kodanikutundest kasvõi tasuta ära teeksid.
Sellise lahenduse tulemusena säilib monument muutmatult oma praeguses asukohas, kuid on asetatud eesti rahva jaoks vastuvõetavasse konteksti. Pronkssõduri juurest kaovad ära purjutavad punaveteranid, sest alternatiivina väljapakutud kohas ootab neid taasiseseisvunud Eestis esmakordselt riigivõimude ametlik tunnustus fašismi vastu võitlemise eest, sõdurisupp ja 100 g viina. Eesti peaks riigina juba nii tugev olema küll, et suuta lahutada Punaarmee tegevus osadeks (võitlus fašismi vastu + okupatsioon), ning tunnustada allesjäänud vanu mehi nende tegevuse positiivse poole eest.
Mis puudutab neid, kes jätkuvalt lähevad Pronkssõduri juurde avalikku korda rikkuma, siis loodan, et Eesti Politsei sekkub vähemalt sama jõuliselt, kui varem Eesti rahvussümboolikat välja toonud isikute vastu.
On jäänud veel Pronkssõduri juurde maetud inimeste probleem. Siin peaks lahendus olema kõige lihtsam. Selgitada lõplikult välja, kas sinna on kedagi maetud, arvestades avalikku huvi, kasvõi väljakaevamiste hinnaga ja matta kadunukeste säilmed ümber sinna, kus on nende õige koht- surnuaeda.
Nüüd üks tulevikuvisioon: Tänu soodsale asukohale kesklinnas Toompea jalamil, alustavad ja lõpetavad Tallinna giidid välisturistidele mõeldud linnaekskursioone Rahvusraamatukogu eest. Vaimselt piisavalt tugeva rahvana ei ole meil vaja igal sammul rõhutada meile tehtud ajaloolist ülekohut. Kuid kuna läheduses asuv Pronkssõdur köidab pilku, saavad turistid nii monumendi, kui sinna lisatud selgitavate infotahvlitega iseseisvalt tutvuda. Giidid annavad küsimise peale asjatundlikke ja neutraalseid selgitusi. Nähes, kuidas politsei Pronkssõduri juurest punalippe lehvitavaid inimesi ära ajab, teatab giid, et arvestades meie ajalugu, on Eestis keelatud nii fašistlik kui kommunistlik sümboolika, samuti alkoholi tarvitamine avalikus kohas. Turistid viivad endaga koju kaasa teadmise, et II Maalimasõjas puudus eestlaste jaoks õige pool ja nende ainsaks valikuvõimaluseks oli lähtudes isiklikust kogemusest valida kas halva või veelgi halvema vahel. Samuti on turistid näinud, kuidas politsei teeb oma tööd avaliku korra tagamisel.
Võimalik, et rahvusvahelisel foorumil üritab mõni riik meid jätkuvalt süüdistada ajaloo ümberkirjutamise katsetes. Eesti esindaja saab seda rahulikult pareerida, vastates, et meil mälestusmärkide kallale ei kiputa, fašismi vastu võidelnud saavad II Maailmasõja lõpu aastapäeval riikliku tähelepanu osaliseks ja palub meie süüdistajal kõigile kohalolijatele selgitada, mis asjaoludel sattus Eesti Presidendi ametiraha nende valdusesse, miks see jätkuvalt seal on ja kus surid Eesti esimene president Päts ning Sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner.
Holokaustipäeval, 27. jaanuaril peetakse Pronkssõduri juures kõnekoosolekuid, kus meenutatakse kõikides holokaustides kannatanud rahvaid. 

Tiit Kruusalu