Toomas Volmer

Mul on selline tähelepanek, et eesti näitlejad laulavad ja tantsivad üha paremini, aga näitlevad üha kehvemini. Mul on tunne, et see trend sai alguse Teie viimasest lennust (1998-2002). On mul õigus või teen liiga?

Ka mina olen vahel tabanud end niimoodi mõtlemast. Tuleb see sellest, et tantsu/laulu/muusikalavastusi/muusikale on viimastel aastatel lihtsalt nii palju või ongi noorte näitlejate näitlejameisterlikkuse tase langenud - mine võta kinni. Siin tuleb arvestada veel ka sellega, et paljud kes laval laulavad ja tantsivad ja "mängivad" pole ju tegelikult näitlejad, vaid ongi lauljad, tantsijad või artistid. Tavavaataja jaoks on nad aga kõik näitlejad. Sai see "trend" aga alguse 1998. aastal - võimalik, et teil on õigus. Võimalik, et teete liiga. Igal juhul süda vahel valutab...
 
Linnateatris on suurepärased näitlejad, kuid kuidas kommenteerite viimaste aastate lavastuste taset? Välja arvatud üksikud tipud (Isad ja pojad, Tõde ja Õigus) jääb tihtipeale etendust jälgides mulje, et lavastaja on ülejäänud maailmast kõrgele-kõrgele elevandiluust torni eemaldunud, jättes maha näitlejad ja Eesti elu.
Mulle meenub lugu, mille rääkis mulle Kaarin Raid. 70ndatel aastatel kui ta töötas Vanemuises ütles talle Kaarel Ird: "Kuulge tüdruk, ma ei vaja mitte ratsahobust - need on mul juba olemas - ma vajan tööhobust" (Ratsahobuste all pidas ta silmas Hermaküla ja Toomingat).
 
Eks igas teatris ole omad ratsa- ja omad tööhobused.
 
Millist Eesti teatrit Te kõige kõrgemalt hindate? (Noorema publiku arvates on just von Krahl ja N0teater on aidanud murda eesti teatril 21. sajandisse....)
Teatrit, millel on oma nägu ja oma publik. See, et noorema publiku arvates on just Von Krahl ja No teater aidanud murda eesti teatril 21. sajandisse on täiesti loomulik ja õige, sest nemad elavadki just 21. sajandil. Oma/meelis teatri valimisel on ju määravateks teguriteks vanus, elu- ja teatrivaatamise kogemused. Ei ole ju midagi ebaloomulikumat kui mässav vanadus ja leplik noorus.
 
Milline on Teie viimane teatrielamus?
Võib olla mu vastus ei lähe õigesse rubriiki "viimane teatrielamus", kuid ma olin vapustatud Vanemuise teatri näitleja Aivar Tommingase ettevalmistuse põhjalikkusest lavastuse "Tõde ja õigus. Teine osa" Mauruse rolli sisse õppimisel. Soovitan oma silmaga vaadata.
 
Kas peate vajalikuks, et lisaks riiklikule rahastamisskeemile oleks visioon, mida ühiskond teatrilt ootab? Kes võiks säärase visiooni luua?
Ma arvan, et see oleks vajalik. Sellise visiooni ehk "rahvusliku tellimuse" võiksid luua Kultuuriministeerium koostöös Teatriliiduga.
 
Kas võiks öelda, et Linnateater on raskemad hetked üle elanud ning lähiaastatel ootab ees uus tõus? Kas teater on ehk liiga suletud välismaailmale?
Teatriajalugu nii Eestis kui mujal on seda korduvalt kinnitanud, et ühe teatri "aeg" on keskmiselt 10 aastat. See on aeg, mil just see teater ühiskonnas olulist rolli mängib. See, mida antud teater kuulutab, on sattunud õigesse aega tekitades ühiskondlikku resonantsi, kuid elu läheb edasi ja ühiskond hakkab vajama midagi muud - tema ootused teatrile on teised. Kui nüüd küsida, kas Linnateatri "10 aastat" on möödas, siis vastan ma nii...
 
10 aastaga peaks iga klubi jõudma kõrgliigasse - kui ta seab endale sellise eesmärgi. See on jõukohane ülesanne igale klubile. Järgmised kümnendid tuleb kõrgliigas püsida ja tasemele vastavalt "mängida" - see aga on tunduvalt raskem ülesanne.
 
Olen ka ise mõelnud, et kas meie teater on välismaailmale liiga suletud, kuid jõudnud ikkagi samasse punkti - teater on vist olemuselt suletud struktuur, see, mida vaataja näeb ja peab nägema on ikkagi fassaad ehk LAVA, mitte lavatagune.
 
Kuidas te näete oma viimase aja filmide edu väljaspool Eestit? Ma ei ole hästi kursis - on olnud osalemisi festivalidel, saadud auhindu vms?
Millised on ootused ja lootused midagi kaugemas tulevikus rahvusvahelisel tasandil ära teha/saavutada?
"Nimed marmortahvlil" on osalenud mõnel festivalil ja saanud paar auhinda, kuid ei seda filmi ega ka "Meeletut" tehes ei mõelnud ma rahvusvahelisele vaatajale, vaid siin Eestimaa pinnal elavatele inimestele.
 
Millised on teie arvates suurimad takistused Eesti filmide viimisel rahvusvahelisele areenile? Et kas finantside, ideede või tutvuste nappus või..?
Aga võib olla ei olegi mingisuguseid takistusi...
 
Oleks ju imelik, kui prantslased teeksid filme lätlastele, leedulased soomlastele või venelased ameeriklastele. Võin eksida, aga mul on tunne, et kui soomlased või islandlased hakkasid tegema häid filme iseendile, siis selgus, et need puudutasid ka teisi rahvusi. Võib olla siin peitubki selle "kõiki painava rahvusvahelise edu" salavõti.
 
Küsimus "Armastus kolme apelsini vastu" kohta.Miks ei ole enam seda võimalik täispikkuses näha:S(ei tea kas need kuulujutud aga räägiti et Teie olevat selle näitamise ära keelanud)Nii meeldiv oleks seda uuesti näha!Kas see osutub tulevikus võimalikuks, kasvõi dvd näol :D
"Kolme apelsini" täisversiooni on korra ETVs näidatud. Tema tehniline tase (kohati halb heli ja pilt) tingis selle, et me palusime seda enam mitte korrata. Praeguseks on juba nii palju aega mööda läinud, et mul oleks endalgi huvi seda näha, aga ma ei tea, kas see täisversioon üldse kusagil alles on.
 
Kas see, et näitlejad üha paremini laulavad on enamjaolt Riina Roose töö ja panus?
Kui Te peate silmas Toompea kooli lõpetajaid, siis jah - see on Riina ja tema meeskonna teene.
 
Palju Eesti näitlejad ligikaudu kuus teenivad? Huvitab, kuna noored ja tugevad mehed peavad selle elualaga enda pere looma/katma/toitma. Kas sama palju kui tuletõrjujad (4-5 tuhat) või kuidas see palga maksmine üldse teatris käib? etenduste alusel nagu õpetajatel tundide arvu järgi vist.
Kahjuks jah - tuletõrjujad, õpetajad, arstid ja näitlejad - nende teenistus on võrreldav. Meie teatris (nagu ka mujal teatrites) koosneb näitlejate sissetulek kuupalgast, mis on diferentseeritud, ja lisatasust mängitud etenduste eest.
 
Tere ja palju õnne filmi valmimise puhul! Küsimus: kas Linnateatril on kavas Tätte kõrvale veel teinegi eesti autor võtta? Tätte on tore ja armas, aga kuidagi ühekülgseks kisub... (ja ju ma pole ka sihtgrupp)
Olen mõelnud, et teatri ja dramaturgi arengu seisukohalt oleks ideaalne järgmine skeem. Teatril on leping dramaturgiga X kolmeks aastaks. Tema tööloleku viimasel aastal võtab teater tööle uue dramaturgi Y. Kahe aasta pärast omakorda dramaturgi Z. See tagaks pideva arengu. Oleks ju põnev fantaseerida - Tätte Draamateatris, Kivastik Linnateatris, Kivirähk Von Krahlis jne.
 
Kuidas Teile meeldivad soome rezhissööri Aku Louhimiehe filmid "Levottomat", "Kuutamolla", "Paha maa" jt? Mulle meeldivad väga.
Ja neid filme nautides olen mõelnud, miks eesti kineastid ei oska leida teemasid tänapäeva Eestist, selle tegelikest elust ja inimestest. Miks Eesti film räägib kas a) meie rahva kuulsusrikkast ajaloost või b) mingist uskumatust, muinasjutulisest, äärmiselt ebarealistlikust seiklusest.
Mina, kolmekümnendates eestlane, olen soomlase Lohimiehe filme vaadates tundnud end rohkem puudutatuna kui enamikest eesti filmidest kokku. Teie uut filmi "Meeletu" ei ole veel jõudnud vaatama. Loodan, et nagu filmi nimigi viitab, sarnaneb see pisut Louhimiehe loomingule!
Olen näinud Louhimiehe "Kuutamolla" - see mulle päris meeldis. Anname Eesti ühiskonna ja "kineastide" arengule aega ja küllap on ka meil varsti oma kaurismäed ja louhimiehed. Eesti filmikunsti loomulik areng katkes pärast II maailmasõda ja oli vahepeal kõvasti surutud sotsrealismi raamidesse.
 
Erinevalt Soomest. Vaba hingamine on tulnud alles nüüd. Anname Eestile aega "saada suureks".
 
Millest tekib teie arvates tõeline teatrietendus? Ja mis on võtmesõna(d) õnnestunud lavatöös?
Tahe. Anne. Töö.
 
Kas teil on plaanis veel kunagi Lavakunstikateedris kursusejuhendajaks hakata?
Jah. Tõenäoliselt 2008. aasta sügisel.
 
Eestlaste üks toredamaid jooni on tugev iroonia ja eneseiroonia meel. On teil mõtteid miks kaasaegsel eesti kinol see terve suhtumine puudub? Voi kas te seda puudust tunnetate...
Eestis on potentsiaalseid filmitegijaid rohkem kui raha. Ja kui rezissöör saab 10 aasta ootamise järel lõpuks võimaluse teha oma filmi, siis vallandub kogu pinge ning nii võibki ära kaduda eestlase toredamaid jooni - eneseiroonia.
 
Kuidas suhtute levinud seisukohta, et Eesti film on nõrk- igatahes nõrgem kui Eesti teater, kirjandus jne?
Aga kas Te ei ole mõelnud näiteks niimoodi, et äkki on see üks müüt, et eesti film on halb. Nii nagu on meil müüt eestlase kultuurilembusest ja eestlase tööarmastusest. Ma ei tea, kui vähe peab eestlane käima teatris, kontserdil, lugeda raamatuid, et müüt eestlase kultuurilembusest puruneks. See ei purune nii kergelt...
 
Eestlane jääb ikka kultuurilembeseks. Niisamuti ei tea ma, kui palju tuleb teha häid filme, et puruneks see müüt, et eesti film on halb. Võib ju ka nii mõelda...
 
Põikaksin oma küsimusega teatrist-filmist kõrvale. Kunagi aastaid tagasi, ühes intervjuus, mille te andsite peale seda kui olite saanud Putinilt mingi preemia ühe lavastuse eest, kirjeldasite Te Putinit kui väga meeldivat inimest. Lisasite veel tema kohta umbes nii, et " ta suhestub ümbritsevaga adekvaatselt". Kas seoses arengutega venemaal on teie arvamus Putinist muutunud? Kas võib olla nii, et ka näiteks Stalin jättis temaga kohtunud inimestele mulje kui meeldivast ja adekvaatsest inimesest? Kas oma kurjust saab nii varjata? Ma ei ütle , et Putin on kuri inimene, aga jälgides arenguid venemaal, tundub olukord seal olevat üpris kurb.
Väga hea küsimus. Olen sellel tihti mõelnud. Mul ei ole käepärast seda intervjuud, kuid ma püüan oma mõtet lahti seletada.
 
Putinit kirjeldasin ma inimesena, kes võib mõjuda meeldivalt. Ta tajub väga hästi inimestevahelist energeetikat - ruumis liikuvaid jõujooni ja käitub vajaduse korral sellele vastavalt ehk on selles mõttes adekvaatne. Millise ameti juurde need omadused kuuluvad. Kas mitte luuraja. Minu arvamus Putinist pole muutunud. Nagu pole minu arvates muutunud Putin isegi juba sellest hetkest, kui tema lemmikfilmiks oli "Seitseteist kevadist hetke", lemmiknäitlejaks V. Tihhonov ning ta astus luurekooli.
 
 
Kõige pealt tahaks Sind tänada, et oled suutnud jääda selliseks nagu olid enne "suureks saamist". Suudad ulatada terekäe nii nagu 83.aastal kuskil Valgevenes N-linna N-väeosa kurilkas. Mul selline küsimus, et kas pole Sina ja Sinu sõbrad mõelnud tulla nüüd "keskealistena" uuesti lavale ja vahetada armastust kolme apelsiini vastu? Või teha hoopis midagi muud sama meeskonnaga? Ja veel üks küsmus. Kas muusikaline kollektiiv nimega "Vellopojad" saab veel kunagi kokku? Edu Sulle ja Sinu loomingule.
Tänan. Aga nüüd "apelsinidest". Olen sellele mõelnud, aga äkki on selle lavastuse koht ikkagi riiulil. Rõhutan riiulil, mitte pööningul.
 
Tere ja tänud tehtud töö eest, aga ma tahaksin tegelikult saata suurema tervituse ja tänusõna Jaan Tättele. Kahjuks on tema kontaktid on nii salastatud, et ei oska kuskile adresseerida. Ootan igal aastal millega siis sel aastal üllatatakse. Ja igal aastal on teema nagu minu elust... hämmastav. Ju me siis koos areneme ja kogeme. Olge tänatud veelkord.
Edastan Teie tänud Jaanile.
 
Suur tänu, Meeletu on väga hästi õnnestunud film. Kas olete ise ka tulemusega rahul? Kas teil on plaanis ka Meeletut erinevatele festivalidele saata? Ja millal on loota teie järgmist filmi?
"Meeletuga" olen rahul. Ja jään ootama oma võimalust "valada oma kümne aasta pinged järgmisesse filmi, et kaotada eestlasele omane eneseiroonia".
 
 
Millised raamatud peaks hea lavastaja/näitleja olema kindlasti läbi lugenud (v.a. „Tühi ruum“ ja „Vaseost“)?
Panso "Töö ja talent näitleja loomingus" ja Stanislavski "Näitleja töö endaga"
 
Kuivõrd aldis on (on olnud) Tallinna Linnateater osalema üliõpilaste uurimustöödes (nt. publiku-uuringud)?
On tehtud publiku-uurimusi, mille algatajateks on olnud nii teater kui ka üliõpilased.
 
Kuidas suhtute harrastusteatritesse ja harrastuslavastajatesse?
Väga hästi. Meie, kes me töötame kutselises teatris, võiksime neist rohkem eeskuju võtta. Tegeleda pärast igapäevatööd vaimustusega teatriga.
 
Milline on teatrikülastajate suurim viga teatrisse tulles?
Kui nad satuvad valesse teatrisse valele etendusele. Kuigi tavaliselt pole see nende viga.
 
Milline on olnud totraim küsimus, mis Teilt kunagi küsitud on?
Kas Teil on praegu kriis...
 
Kas lavakoolis on tõesti nii raske ja hirmus nagu näitlejad räägivad?
Jah.
 
Kas Teile on tähtsam eesmärk või teekond eesmärgini?
Vahel nii, vahel naa...
 
Kas Meeletu filmis mängis Mari-Liis Lill nägemust või unenägu või oli ta nn. „elus tegelane“? Palun kirjeldage natuke selle liini sisu. Filmi vaadates ei saanud sellest hästi aru.
Tüdruk (Mari-Liis Lill) mängis elusat tegelast, kes vastas keskealise mehe fantaasiale.

--------------------------------------------------------------------------------


Filmi "Meeletu" esilinastus toimus neljapäeval ja filmi saab näha kinos Sõprus.

Pikka aega Tallinna linnateatrit juhtinud ja eesti teatri viisiitkaardina toiminud lavastusi loonud Elmo Nüganen asus filmikunsti juurde keskea künnisel. Tema esimene mängufilm “Nimed marmortahvlil” valmis aastal 2002, mil lavastaja sai 40-aastaseks.

“Nimed marmortahvlil” kujunes Eesti filmielus sündmuseks. Seda kais vaatamas 169 000 inimest, mis on eesti filmi rekord Eesti iseseisvuse ajal.

Kui “Nimed marmortahvlil” oli omal ajal suurima eelarvega eesti film, siis “Meeletu” on niinimetatud väikeseeelarveline teos, mis üles võetud nappide võimalustega ja televisiooniauditooriumi silmas pidades.

“Meeletu” eelugu pärineb Elmo Nüganeni koduteatrist: 2005. aasta maikuus esietendus seal Jaan Tätte näitemäng, mille ta kirjutas Tallinna linnatatri tellimusel. Eva Klemetsi lavastatud “Meeletu” püsib teatri mängukavas siiamaani.