Praegu imestavad venelased, mis on küll juhtunud nende juhi näoga. Tema siledaks muutunud nägu on vallandanud kuulujutud Botox´ist või isegi plastilisest kirurgiast. Ohtralt heidetakse vampiirinalju.
Mõne aja eest Lõuna-Venemaal sukeldumas käies leidis Putin imekombel kaks iidset Kreeka urni.

Venemaa puhkes homeeriliselt naerma, kui Putini pressiesindaja Dmitri Peskov hiljem seletamatu avameelsusega tunnistas, et urnid olid sukeldumispaika sätitud selleks, et Putin nad leiaks.

Kui ma ei peaks Vene riiki ebakompetentseks, võiksin kahtlustada vandenõu Putini diskrediteerimiseks. Sest Putinit on diskrediteeritud. Hiljuti astus judo-entusiast Putin lavale Moskvas võitluskunstide festivalil, et õnnitleda matši võitjat, kaasmaalast ja Ühtse Venemaa liiget. Publik vilistas Putini välja, karjus „Putin, mine ära“, kuni too läkski. Jätke poliitika spordist välja, ütles publik selgelt, ja Putin poliitikast.

Putin on ammu olnud arvamusel, et tema reklaamitrikid on riigivalitsemise oluline osa. Ta on kallistanud delfiine ja beebisid, päästnud tiigreid ja ajakirjanikke, poseerinud palja ülakehaga hobuse seljas ja jalgsi Siberi looduses. Kuid artist Putin ei talu halba arvustust. Pärast judofiaskot tühistas ta kõik järgmised ettevalmistatud stsenaariumita avalikud esinemised.

See ei olnud liiga kiire otsus. Ühendatud Venemaa kongressi 600 delegaati nimetasid Putini küll ühehäälselt partei 2012. aasta presidendikandidaadiks, kuid tema partei sai 4. detsembri duumavalimistel kõigest 50 protsenti häältest. Oma populaarsuse tipus oli Putinile garanteeritud 70 protsenti, kuid nüüd tuli isegi 50 protsendi saamiseks taga kiusata ja takistada valimisvaatlejaid, sulgeda valimisseire veebilehti, kontrollida ja manipuleerida valijaid kaalukate politseijõudude kohalolekuga. OECD valimisvaatlejad märkisid, et „enamik parteisid väljendas kahtlust valimisprotsessi aususes“.

Kui rahulolematus tõi venelased tänavatele Moskvas, Peterburis ja paljudes teistes linnades, demonstreeris Putin oma suurushullustust veelgi laiemalt – naeruvääristas ennast, süüdistades Hillary Clintonit sekkumises Vene riigi siseasjadesse ja demonstrantidele tänavatele tuleku eest maksmises.

Putini lõualuu

Tõepoolest, ajastu lõpp – Putini edevus on tõsiselt õõnestanud kõva mehe imagot, mille loomisega ta viimased 12 aastat tegeles. Eneseimetlusega täidetud reklaamitrikid ja iluravi – asjad, mis töötasid hästi tema sõbra Silvio Berlusconi puhul Itaalias (kuni nad enam ei töötanud) –, ei tekita hirmu või isegi lugupidamist venelaste seas, kes alati on eelistanud kõva käega juhti. Nüüd on Putin kõva mehe maine igaveseks kaotanud. Raske on näole manada despootlikku ilmet, kui su näonahk on särav ja sile.

Võib-olla on enamik Putini-vastaseid venelasi tema vastu mitte sellepärast, et ta on teinud Venemaast banaanivabariigi, kus nafta ja muude toorainete eksport hoiab ülal kvaasi-autoritaarset riiki, vaid sellepärast, et ta ei mängi oma rolli enam veenvalt. Massiivsed meeleavaldused ei nõudnud ju demokraatiat või vabadust Mihhail Hodorkovskile, kelle võltsprotsess on tume plekk Venemaa rahvusvahelisel mainel. Samas polegi rahulolematuse lähtepunkt oluline, vabaduseiha peab kuskilt alguse saama. Kuni venelased tunnevad, et neil on õigus astuda režiimi vastu – naeru, põlguse või uute valimiste nõudmisega –, on lootust ka muutusteks. Kui tsaari kõikvõimsuse imago laguneb, kaotab ta lõpuks ka võimu.

Kremli valikud edasise osas on üsna piiratud. Kõik arvavad, et praegune president, nukuvalitseja Dmitri Medvedev ei vaheta pärast märtsivalimisi Putiniga tõenäoliselt rolle nagu algselt arvati. Medvedevi tagasi tõmbumine annab Putinile võimaluse märtsivalimised üldse tühistada ja kohe presidendikoht endale võtta. Kuid sellist totalitaarset valikut on massimeeleavaldusi arvestades keeruline realiseerida, kuigi Putini mõtetes on see tõenäoliselt kõige meelepärasem tee.

Raevutseva rahva rahustamiseks ja justkui Putiniga konkureerimiseks on presidendiks kandideerimisest teada andnud taskuoligarh Mihhail Prohhorov. Ootel on endine rahandusminister Aleksei Kudrin, kes võiks moodustada Prohhoroviga tandemi, kui Venemaal tekib vajadus näidata, et majandusreformidega on tõsi taga. Prohhorovi hiilgaslik varandus ja Kudrini kui pädeva inimese maine võiks osta Putinile veidi lisaaega, et too saaks välja mõelda, kuidas jääda Kremlisse või Kremli lähedale veel veidikeseks ajaks.

Kunagine ja endiselt ka võimalik tulevane president väidab, et kuna ta on juba ehitanud Venemaa tugevamaks ja kuna suurem osa arenenud maailmast on 2012. aastal majandusliku ebakindluse haardes, on Venemaa majandusliku stabiilsuse oaas, mida kadestavad paljud. Edu talle, sest keeruline on ühtaegu olla nii kangelaslik juht kui ka rahva pilgete sihtmärk.

Putinit on sageli võrreldud Jossif Staliniga, kuid praegu, mil just möödus Nõukogude Liidu kokkuvarisemise 20. aastapäev, sarnaneb ta Leonid Brežneviga – poliitilise süsteemi, mille „parim enne“ tähtaeg on ammu möödas sümboliga. Teistsugune on vaid Putini lõualuu.

Copyright: Project Syndicate, 2011
www.project-syndicate.org
Tõlkis Villu Zirnask