Apteeker Melchior ja timuka tütar

Tallinn anno Domini 1422. Apteeker Melchiori kriminaalromaanide sarja järjekordse romaani sündmustiku keskmes on kaks keskaegset tallinlannat – nooruke timuka tütar Wibeke Bose ja kaupmeheproua Else Werdynchusen. Nad mõlemad on linnarahva seas pisut tõrjutud; üks seepärast, et tema isa on timukas, teine sellepärast, et on võõramaalane ja valitseb oma majapidamist võimukamalt, kui teistel Tallinna prouadel kombeks.

Neid seob aga üks mõistatuslik noormees Steffen, keda Wibeke põetab ja kes hiljem satub elama emand Else majja. Steffenit on tahetud tappa ja ta on kaotanud oma mälu, ta ei mäleta ei oma vanemaid, ei nime ega põhjust, miks ta Tallinnasse on tulnud. Ja ta ei tea ka oma raevuka vaenlase nime, kes teda halastamatult jahib, tappes kõik, kes Steffeni saladuse kohta midagi teada võivad. Melchior käib aga visalt nähtamatu mõrtsuka jälgedel...

Tegemist on kolmanda raamatuga Indrek Hargla gooti kriminaalromaanide sarjas, milles keskaegse Tallinna mõrvu lahendab apteeker Melchior. Varem on sarjas ilmunud „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ ning „Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”.

INDREK HARGLA „Apteeker Melchior ja timuka tütar”
Kirjastus Varrak
432 lk, pehme köide

***

Tallinna sadam
17. september, enne lõunat

Tallinna apteeker Melchior Wakenstede võis juba ligi pool aastat end täie õigusega nimetada raeapteekriks. Ta oli märtsikuus ilmunud raekotta ja näidanud ette oma raha ja oma tunniskirjad ja lepingu eelnõu, mille ta oli oma ammu surnud isa juhiste ja Lübeckist tellitud koopia järele kirja pannud. Ja seda asja igast küljest vaaginud ja kaalunud, oli raad nõustunud Melchiori ettepanekuga, et linn ostab temalt Rataskaevu maja ära, maksab talle selle eest priske summa hõbedat ja üürib siis Melchiorile tagasi, kandes edaspidi ise igasugused kulud, mis on apteegipidamisega seotud, laseb klaasida uued aknad, maksab prügi äravedamise eest, laseb uue ukse ehitada ja ära parandada läbilaskva katuse. Melchior aga maksab iga kuu üüri ja peab apteeki nii, nagu raetohter ja linnaeeskirjad nõuavad. Ta saadab raehärradele igal aastal küpsiseid, klaretti ja konfekte, nagu nüüd kirja on pandud, ja ravib tõbiseid tohtri tähe järgi ja teeb üldse kõike nii, nagu apteekrilt oodatakse ja nagu Lübeckis kombeks on, ja aidaku teda selles Issand jumal. Mis tähendas seda, et Melchior võib osta umbes kümne aasta pärast endale päriseks suurema maja – nagu tema rehkendused näitasid –, mille ta saab pärandada oma lastele koos apteekriametiga, kui keegi neist selle vääriline on. Ja võib-olla tema poeg suudab linna nõusse rääkida, et raad ostaks apteegi tarbeks selle maja Raekoja platsi nurgas, Pühavaimu, vaekoja ja kaagi juures, mille juba Melchiori isa oli välja valinud kui kõige parema paiga raeapteegile.
Aga seni oli Melchior alla kirjutanud lepingule ühes raehärrade ja raekirjutajaga ja see leping tunnistas, et nüüd on apteek rae omand ja Melchior on samahästi kui rae ametimees. Ta oli teoks teinud oma isa unistuse või vähemalt selle esimese poole.
Eks oli raehärrade otsuses oma osa kindlasti ka sellel, et Melchioril oli linna ees teeneid. Ainult tema abiga oli nii mõnigi kord kinni püütud mõrtsukas, kes oli tapnud linnakodaniku või linna kõrge külalise. Melchiori abiga oli avastatud süngeid saladusi – tõsi, nii mõnigi oleks tahtnud, et need igaveseks varjatuks oleksid jäänud. Ent seda ei saanud keegi eitada, et tänu Melchiori abile oli linnaõhk puhtam ja kurjust oli siin vähem. Nii nagu tema segatud ravimid aitasid leevendada linnaelanike ihuhädasid, nii aitas ka tema nõu välja juurida õelust ja elu rahulikumaks ja julgemaks muuta.
Melchior oli endalt mitmeid kordi küsinud, miks ta seda teeb. Mis paneb teda enda elu ohtu seadma ja mõnikord ka oma perekonna oma, et tabada mõrtsukas? Lihtne vastus olekski ju see, et linnaõhk oleks puhtam ja tema lastel oleks siin parem elada. Ta armastas Tallinna ja uskus, et Tallinn armastab ka teda. Oh, selles oli ta kindel, see linn oskab armastada, see linn on elav, tal on oma mõte, omad unistused ja omad hirmud. Praegu on see linn veel noor, kuid ta kasvab ja saab targemaks, ning Melchior on võtnud oma kohuseks linna selles aidata.
Ent midagi oli veel.
Midagi pidi veel olema, selles oli ta kindel.
Tema isa, nime poolest samuti Melchior, nagu Wakenstede suguvõsas ammusest ajast kombeks, oli teda õpetanud mõrtsukat vihkama. Ja alles hiljuti oli ta raekirjutaja Blomendahlilt kuulnud, et sel ajal kui Melchior oli oma selliaastatel Riias, oli tema isa rae ees süüdistanud ühte kaupmeest teise salakavalas surnuks kägistamises ja suutnud seda ka tõendada, nii et see kaupmees sunniti palverännakule minema Bari linna püha Nikolausi reliikvia juurde ja suurt valuraha maksma, ent teel Tallinnast Pärnusse oli keegi ta pussitanud. Isa polnud Melchiorile sellest kunagi rääkinud ja nüüd küsis Melchior endalt, et kui paljud Wakensteded, kes on apteekriametit pidanud, et kui paljud veel neist on mõrtsukaid jahtinud ja miks.
Ja veel – oma surivoodil oli isa tal käskinud meeles pidada ühte pühakut ja teda karta. Miks ja keda, seda polnud isa suutnud enam öelda. Nende suguvõsas oli alati tunnistatud ainult austust ja armastust pühakute vastu ja iga Wakenstede pidas oma kohuseks pühakute elulugusid õppida, nendelt õnnistust paluda ja nende poole palvetada. Nikolaus, Viktor, Cosmas, Katariina, Sturm ja Vicilinus olid neist vaid mõned.
Sest aastasadu on Wakenstede meesliini jälitanud üks kohutav needus, mille vastu pole keegi rohtu leidnud. Wakensteded õpivad apteekriametit ja otsivad abi pühakutelt, et lõpuks ometi katkeks see nuhtlus, mis nende mehi hauda viib. See on hull tõbi, mis kandub meesliini pidi edasi, ja viimastel aastatel olid ka Melchiori tõvehood raskemaks läinud. Kui ta puutub kokku millegi väga valusa ja piinarikkaga, surmade ja koledate mõtetega, siis võib teda haarata see vana nõidus, ta muutub kui marutõbiseks koeraks, kes tunneb, et tema peale on nuheldud kõik maailma patud ja tema peab taluma terve maailma hingevalu. Hullusehoog murrab siis Wakenstede maha, sunnib teda märatsema ja endale viga tegema, ta püherdab poris, ta pureb endalt ihuliikmeid küljest, peksab end vastu müüri, lömastab oma suguriista, ta kardab ja vihkab kõike kurja ... Ta on raevunud, kuid samas abitu ja haavatav. Paljud on selle nuhtluse kätte kõngenud ja saatnud enneaegselt hauda ka oma naise, sest ainult truu ja armastav naine suudab needuse võimuses Wakenstedet trööstida, ent kui mehe silmis põleb hullus, kurnab see lõpuks ka naise hinge.
Melchior oli saanud sel aastal neljakümne nelja aastaseks ja tema needusehood olid viimastel aastatel sagedasemaks muutunud. Ta varjas neid, üritas varjata oma sõprade eest, ent paljud teadsid siiski. Ja tema ise teadis, et ei lähe enam kaua, kui jumal tahab ta enda juurde kutsuda. Ent ta üritas selle peale mitte mõelda, sest mõtlemisega meelitaks ta oma needust endale pigem lähemale. Ta palvetas oma pühakute poole, kuid ei olnud kindel, kas talle vastati. Ta teadis, et tal on kiire, et palju pole talle enam antud, ja ta pidi jõudma kasvatada oma pojast apteekri, kes suudaks ema ülal pidada.
Ja aastast aastasse üritas ta mõistatada, mis seob seda vana needust, pühakuid ja seda, et Wakensteded mõrtsukaid jahivad. Tegelikult oli see samasugune mõistatus kui need, mida ta linna heaks lahendas, ainult et siin pidi ta välja nuputama enda rolli. Ja seni polnud tal veel vastust.
Aga täna seisis ta Tallinna sadamas, nagu ta oli seisnud aastaid, sest apteekriamet oli see, mis tõi leiva ta lauale, see oli töö, milleks isa oli teda vannutanud ja mille eest ta oli linnale vande andnud. Eelkõige ja ennekõike oli ta Tallinna apteeker. Kevadel oli ta kokku pannud tellimuse ja saatnud selle Lübeckisse kaupmees Peter Hellfritzschi seltsingulistele, kellega ta aastaid äri oli ajanud. Selle järgi otsiti talle suvi läbi kokku ravimeid, vürtse ja muud kraami, mida ta tellinud oli, ja täna hommikul toodi talle sõna, et kauaoodatud laev on lõpuks ometi sadamasse jõudnud ja selle peal on kaks kirstu apteekrile. Arve läheb otse kaupmees Hellfritzschile, kellega Melchior peab siis ise õiendama. Ja veel öeldi talle, et ta peab jumalat tänama, et see laev üldse lõpuks Tallinnasse jõudis.
Sadamakail oli seoses selle laeva saabumisega suurem sagimine. Kaupmees Peter Hellfritzsch oli ise kohale tulnud ja veel mitmed kaupmehed, ning mündrike, kandjate, lossijate ja voorimeeste summas kuulis Melchior lõpuks selle loo, kuidas septembri algul oli Lübeckist Tallinna poole teele asunud viiest laevast koosnenud konvoi, mida saatis üks hansa rahulaev, millel olid sõjamehed kaitseks röövlite vastu. Tormid ja tuuled aga olid olnud halastamatud ja Saaremaa edelamadalike juures oli maru laevad üksteisest eemale piitsutanud. Rahulaev oli hoopiski põhja läinud ja vaid kolm meest pääsesid sellest. Viiest laevast kolm oli tuul lõunasse ajanud ja nad olid tormis kõvasti kannatada saanud. Kaptenid arvasid, et kui jumal andis, siis õnnestus neil jõuda vaiksemasse Riia lahte ja ehk hea õnne korral isegi Riia sadamasse, kus neid siis kõvasti lappida ja parandada tuleb. Kaks laeva olid aga suure vaevaga Saaremaa madalike eest pääsenud ja ühes lahesopis tormide eest varjupaiga leidnud. Küll oli aga rannarahvas neid kohe kimbutama tulnud, sest sealsed talumehed ei pea Lübecki õigust miskiks ja arvavad ikka, et mille torm on nende randa ajanud, see on nende saak. Laevamehed olid siiski nende paate ambude ja handbochsen’itega tagasi tõrjunud, kuni jõudis kohale piiskopi sõjasalk, kes rannamehed laiali ajas. Siis pidid nad paar päeva veel ootama ja taglast parandama, enne kui said Tallinna poole edasi purjetada.
Kaupmehed Hellfritzsch, Werdynchusen, Unsenis, Palmedag ja Limpecker, kelle kõigi kaubad olid nende laevade peal, olid aga saanud kolm päeva tagasi Riiast käskjalaga sõnumi, et kaks tormis kaduma läinud laeva olid õnnelikult Riia sadamasse jõudnud ja kiprid ei olevat pidanudki kõiki kaupu merre heitma ning ka suurem osa purjedest ja köitest oli neil õnnestunud päästa. Osa kaupu oli tulnud küll elude päästmiseks üle parda visata ja see tähendas, et kui need randa triivisid, siis võttis rannarahvas need enda omaks ja Lübecki õigust seal randades ei tunnistata. Lübecki õigus ütleb, et sellised leitud kaubad tuleb lähimale foogtile või raele üle anda, ent seda tavaliselt ei tehta, ja isegi kui mõni linnusefoogt leitud kaubast teada saab, siis jagab ta selle leidjate ja enda vahel. Ning on juhtunud küll ja rohkemgi, et mõni Saare piiskopi vasall saadab Tallinnasse müügiks kaupu, mis on pärit Tallinna kaupmeeste laevadelt. See tähendas pikki kohtuasju ja vaidlusi piiskoppide, ordu ja linna vahel ja mõnikord lasi õigusemõistmine end aastaid oodata.
Selle konvoi kaubad olid aga suuremas osas õnnelikult Riiga jõudnud ja nüüd läheb aega, mil seal leitakse laevad, kuhu need ümber saab lossida ja siis Tallinna poole saata. Ülevedamise eest peavad kaupmehed muidugi lisa maksma, aga selline see kaupmehe amet juba on ja küllap nemad selle lisakulu kallima edasimüügihinnaga tagasi teenivad. Melchioril oli aga õnne olnud, tema kaks kirstu olid puutumatult Tallinna jõudnud.
Ja nüüd tungles Melchior muude asjameeste seas ja juhendas, sättis, käskis ja õiendas, et just tema kirstud esimeses järjekorras mündrike paatidele saaks tõstetud, kauples voorimeeste, lossijate ja kandjatega, kelle kõigi töö oli raemäärustega täpselt paika pandud ja sestap tundis mõni end raeliikme sarnase tähtsa härrasmehena.
Aga lõpuks said need kaks kirstu eemal seisva laeva pealt mündrike paatidele lossitud ja siis leidis Melchior kandjad, kes tõstsid need paatidelt maha ja kandsid otse voorimehe kaarikule, mis tugedega toestatud teed pidi madalasse vette sisse sõitis. Ta tasus voorimehele ja kandjatele ja leppis kokku Hellfritzschiga, millal ta oma arveid hakkab maksma, ja vaatas hellal pilgul oma kahte kirstu, mis olid pargitud vasikanaha ja kanepist köitega kinni köidetud, et vesi sisemust rikkuma ei pääseks. Nendes kirstudes oli tema selle talve teenistus, ja kui pühakud talle nutikust ja kavalust annavad – ja seda olid nad ju alati andnud –, siis pöörab Melchior kirstude sisemuse kolmekordseks kasuks.
Ja ta kibeles kannatamatusest, et näha, kuidas kaupmehed tema tellimuse täitnud olid ja mismoodi näevad välja ja maitsevad korallid ja muumiaessents, agaaviõli ja kellegi magister de Girola roosiõlist ja teriakist segatud remeedium langetõve vastu, mida raadi külastanud Burgundia rüütel von Weyncamp kangesti kiitnud oli. Melchior arvas enda kohta, et ta on avatud meelega apteeker ja proovib hea meelega uusi ja Tallinnas seni tundmata ravimeid, sest igal aastal avastab keegi midagi uut või toob selle kaasa kaugetest idamaadest.
Nii et ta põles soovist oma saadetiste sisemust lähemalt uurida, kuid just siis, kui ta oli kirstud voorimehe kaariku peale lasknud hiivata, astus tema juurde rae kohtuteener ja ütles:
„Aulik härra Melchior, seesamunegi et minul on teile edasi anda kohtuhärra Wentzel Dorni sõna, et kui teil vähegi aega on, siis ootab tema teid jutlustajavendade infirmaariumis. Sinna on toodud üks hädine haavatu, keda tappa on tahetud, kes hinge vaagub, ja midagi saladuslikku on temaga seotud ...“
Rohkem ei pidanud kohtuteener midagi ütlema.
Melchiori kibelus kirstude sisu järele oli otsekui käega pühitud. Sellest sai juba aasta, kui ta viimati mõrtsukat oli jahtinud.