Tartus käib arstide streik Foto: Hendrik Osula

Teiselt poolt on aga tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus, sealjuures tervishoiutöötajate lahkumise pidurdamine riigi toimimise seisukohast hädavajalik ja esmatähtis tegevusvaldkond ka riigi jaoks – nii, nagu seda on käesoleva aasta 17. septembri Delfi uudistes väljendanud Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler, pr Ivi Normet.

Alanud streigi valguses oli mõtlemapanev lugeda käesoleva aasta 1. juunil Meditsiiniuudiste konverentsil „Kuidas peatada arstide lahkumine” peetud ettekannete kokkuvõtteid. Oma ettekande nimetatud konverentsil pealkirjastas Eesti Arstide Liidu president, hr Andres Kork sõnadega „Eesti arst kui harva ettetulev isik aastal 2020.” Statistiliste andmete ja olemasolevate prognooside valguses, millest nähtuvalt on tulevikus väljaspool Eestit töötamist kaalunud 85% tänastest arst-residentidest, võibki meid 8 aasta pärast oodata olukord, kus Eesti arst on harva ettetulev isik.

Mõistetavalt ei saa arstide töökoormust ning sellega seonduvat palganõudmist vaadelda kitsalt ühe valdkonna töötajate nõudmisena. Seetõttu on õige ka meie peaministri poolt väljendatu, mille kohaselt peaksid streikijad mõistma, mis on Eesti ühiskonnas reaalne teostada ja mis on täiesti ebareaalne. Nii nagu viimastel nädalatel on väljendatud, peaksid meditsiinitöötajate tänased nõudmised paljuski seonduma kogu Eesti maksu- ja tervishoiusüsteemi reformimisega.

Rääkides arstide äraminekust välismaale, ei tea arvatavasti suur enamus patsiendistaatuses olijatest, et juba vähem kui 13 kuu pärast on Eesti patsientidel võimalus riigi poolt vähemalt osaliselt hüvitatuna meie arstidele välismaale järgneda – et saada soovitud ravi teises riigis võib-olla kiiremini ning võimalik, et ka siit ära läinud väga hea Eesti arsti poolt osutatuna.

Õigus pöörduda ravile teise riiki omal kulul on meil ka täna, kuid kui soovida, et riik võõrsil osutatud tervishoiuteenuse hüvitaks, on seadusest tulenevad võimalused kasinad, piirdudes eelkõige selliste tervishoiuteenustega, mida või millele alternatiivset teenust Eestis ei osutata.

Patsient ei tea oma õigusi

Kuigi täna kehtiv ravikindlustuse seadus piirab oluliselt haigekassa poolt hüvitatuna ravi väljaspool Eestit, on Euroopa Kohus ometi enam kui 10 aasta vältel kujundatud kohtupraktikaga andnud patsientidele õiguse teise riiki ravile pöördumiseks ning saadud ravi hüvitamiseks patsiendi koduriigi poolt ulatuses, millises see oleks hüvitatud juhul, kui vastav ravi oleks teostatud patsiendi koduriigis.

Kahtlen, kui paljud üldse on olnud teadlikud Euroopa Kohtu konkreetsetest lahenditest ja selle alusel patsientidele loodud õigustest. Arvan, et pigem ei olda oma sellistest õigustest teadlikud või hoopis teatakse selliste õiguste puudumisest või siis piiratud võimalustest välisriiki ravile pöördumiseks ja selle hüvitamiseks oma koduriigi poolt.

Eelkõige Euroopa kohtuotsuste seadustamiseks alustas Euroopa Komisjon juba 2006. aastal ettevalmistustöödega vastavasisulise üleeuroopalise õigusakti koostamiseks. 2011. aasta märtsis jõutigi eesmärgini ehk Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi - patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius - vastuvõtmiseni. Kõnealune ja patsiendina meist igaüht puudutav direktiiv on loodud eesmärgiga tagada paremad võimalused tervishoiuteenuse kättesaamiseks EL piires.

Lisaks kõnealuse direktiiviga loodud võimalusele pöörduda ravile mistahes EL liikmesriigi vabalt valitud tervishoiuteenuse osutaja poole, tõusetuvad sellistest õigustest ka mitmed uudsed ja Eesti tervishoiukorraldust üldisemalt puudutavad küsitavused. Puudutagu need siis patsientide võrdset kohtlemist ja selle all ühe ja ühtse või hoopis eraldi raviootejärjekordade tulevikus moodustamist nii „oma riigi” kui teistest EL liikmesriikidest tulevatele patsientidele või ravi rahastamise mehhanismist tulevikus.

Direktiiv jätab need küsimused küll vastuseta, kuid need puudutavad olulist õiguskindlust nii patsientidele, tervishoiuteenuse osutajatele kui ka kindlustajariigile ehk kas, kellele, millal ja millises ulatuses teises riigis osutatud tervishoiuteenuse eest tasub.

Eesti hakkab maksma välismaa raviasutustele

Nii mõnigi võib ülalmärgitud, direktiivist vaid näitlikult ja kaugeltki mitteammendavalt tõstatatud küsitavusi pidada teoreetilisteks põhjusel, et tervishoiuteenus on läbi aegade olnud ennekõike riigisisene teenusevaldkond. Kui see aga nii oleks, ei oleks enam kui 5 aastat tehtud Euroopa Liidu tasandil intensiivset ettevalmistustööd direktiivi väljatöötamise nimel.

Millised saavad aga olema meie kui reaalsete või potentsiaalsete patsientide õigused ja võimalused arstide kõrval ka patsientidena ravile pöördumiseks mistahes EL liikmesriiki, peab olema selge hiljemalt järgmise aasta 25. oktoobriks.

Märgitud kuupäevaks peavad liikmesriigid oma seadusandluse ja tervishoiukorralduse viima vastavusse iga patsiendi õigusega pöörduda ravile teise liikmesriiki ja saada võõrsil osutatud ravi oma koduriigi poolt hüvitatud vähemalt ulatuses, nagu see oleks hüvitatud siis, kui vastav ravi oleks osutatud patsiendi koduriigi tervishoiuteenuse osutaja poolt.

Seega peab riik oma tervishoiualaseid rahalisi võimalusi kaaludes peagi arvestama kohustustega maksta Eesti ravikindlustatud patsiendi eest mitte ainult oma riiki allesjäänud tervishoiuteenuse osutajatele vaid ka 26 muu liikmesriigi arvukatele sama teenuse osutajatele. Direktiivi rakendamisega seonduvateks ettevalmistustöödeks järelejäänud aeg on küll äärmiselt napp, kuid teatud mõttes oluline lähtealus laiemapõhjaliste muudatuste tegemisega alustamiseks kogu Eesti tervishoiukorralduses.