Type O Negative pani tuhatkond eestlast hüppama ja röökima
Enamik pileteid müüdi kiirelt, ent osa neist liikus vabalt veel paar päeva tagasigi. Tundub, et liikumisvõimeliste, maksujõuliste ja rohkem kui ühte kümnendit mäletavate raskerokihuviliste mass, mille Type’i masti bänd väljaspool festivale kokku meelitab, jääbki siinmail ühe Rock Café täie suuruseks.
TON rabas esmalt lihtsalt massiga – madalsageduslikust undamisest, klahvpillide üürgamisest ja Johnny Kelly keevalisest trummeldamisest kasvas publiku ehmatuseks esmalt välja täiesti tundmatu lugu, mis hiljem muutus The Beatlesi lauluks “Magical Mystery Tour”, see omakorda vana kooli hardcore’i, metal’it ja poppi lõimivaks legendaarseks manifestiks “We Hate Everyone”. Sellega oli lauale löödud Type O Negative’i aegumatu attitude’i-trump: meid ei huvita teie arvamus, me ei poolda kedagi ja vihkame kõiki!
Glorifitseeritud egoismi, viimistletud ükskõiksuse ja loomingulise misantroopia tähe all möödus suurem osa kontserdist. Minu kui algusperioodi TON-i fänni kõrva paitasid enim esimese-teise albumi lood, nagu “Xero-Tolerance” ja “Kill All the White People”, rääkimata võitmatust hitipaarist “Christian Woman” ja “Black No. 1”, (väga meeldiv, et laulev basskitarrist Peter Steele on loobunud esimese albumi sarjamisest, leppides tõsiasjaga, et see on mõneski mõttes nende parim saavutus), põhjuseks võib-olla tõsiasi, et need palad on lihtsalt pealuusse kulunud. “Profits Of Doom” ja “These Three Things” uuelt plaadilt “Dead Again”, nagu ka valulik “Anesthesia” eelmiselt albumilt “Life Is Killing Me” jäid publikule kaugeks.
Kogu Peter Steele’i karjääri on saatnud konfliktsuse ja ettearvamatuse aura. Närvilist mafioosot meenutav hiiglasekasvu staar tuigerdas Tallinnas laval nagu merekaru, istus tihti jalga puhkama ja korra räntsatas isegi külili, jalad püsti. Kuni selle hetkeni olin püüdnud aru saada, kas jõrm bravuur, teatud kibestunud trotslikkus ja katkendlikkusele kalduv – ehkki võib-olla just seetõttu tavalisest huvitavam – vokaalipartii on hoolikalt lihvitud etendus või nukker tegelikkus, aga pärast seda, kui laulja jälle jalule upitati ja rokk-tsirkus ekstsessideta jätkus, sai selgeks, et polegi oluline, kas peakloun on ebakaine või lihtsalt väsinud – show must go on!
Jahe eestlane pandi hüppama
See, kuidas ülejäänud bänd suurvaimust seltsimeest nii otseses kui ka ülekantud, muusikalises tähenduses jalul hoidis, soojendas südant.
Kontserdi õnnestumise peamine kriteerium on, et see meeldiks austajaile – selle ülesande täitis Type O Negative laitmatult. Ning kui Brooklyni “härrasgootidele” tunduski Eesti publik ehk kohati liiga jahedana, võttis nupukas trummar Johnny Kelly appi nipi, mille peaks endale kõrva taha panema kõik siit läbi reisivad välisesinejad. Nimelt selgus, et kui suunata röökivale ja hüplevale eestlasele videokaamera koos mõttelise lubadusega jäädvustada ta järgmisele rahvusvahelise levikuga DVD-le, hakkab püüdlik eestlane kolm korda kõvemini röökima ja hüplema.
