Osades on Peeter Tammearu, Elina Reinold, Sulev Teppart, Raimo Pass (Draamateater), Markus Luik (Draamateater).

Etendust mängitakse kümme korda - seega tasub kiirustada, et ajaloolisele lavastusele koht saada.

Inimesed, kes soovivad samuti eelmüügist soodushinnaga pileti osta, saavad Eesti Päevalehe tellijaks hakata SIIN.

Etenduse korraldab Ekspress Meedia.

Katked Kivastiku etenduses "Kostja ja hiiglane"

KIRJANIK: Ma rääkisin Adamsiga. Adams teab Kostjast peaaegu kõike.

LAVASTAJA: Ja siis?

KIRJANIK: Me saime Toompeal kokku. Ma polnud seal varem käinud. Täitsa tore oli. Mõtlesin, et Kostja on seal palju olnud, et järsku tunnen seda õiget tunnet.

LAVASTAJA: Tundsid?

KIRJANIK: Natuke ikka. Me käisime veidi ringi ka, mööda lossi. Mulle ei meeldinud. Jube kroonutunne oli, võib-olla oli ilm sant, aga ma ei tea, kuidas nad suudavad seal töötada, vist ainult palga pärast. Aga noh, ta tegi mulle supi välja ja... Siis läksime tema kabinetti.

LAVASTAJA: Miske ta on?
Ilmub härra Adams.

KIRJANIK: Just nagu elus, prillidega ja tunneb ajalugu.

KIRJANIK: Härra Adams, kas ma tohin...?
Adams on mõnus tark prillidega mees. Paneb prillid ette. Näitab raamatuid.

ADAMS: Asi on selles, et kui oli 1905. aasta revolutsioon, siis pärast seda hakati inimesi karistama. Kostja oleks arvatavasti kohapeal maha lastud. Aga ta jõudis Eestist põgeneda. Maha jäid naine ja kaks last. Kostja põgenes esimese hooga Šveitsi, oli seal pool aastat ja siis tuli tagasi Soome. Ta elas Vene piiri lähedal ja sel ajal töötas ta väga palju. Kirjutas ajalehtedele, tõlkis ja oli korraga nelja eestlasest duumasaadiku nõuandja. Sel ajal kujunes Kostja välja. Vaadake seda raamatut „Rahvavabadus ja omavalitsus”, see on Kostja raamat!

ADAMS: Kostja tsiteeris seda hiljem peast. Nii et kuigi see oli tõlgitud, pidas Kostja neid sotsiaaldemokraatlikke ideid enda omadeks. Hiljem ta arvatavasti ajas segi enda ja raamatu, mis ta oli tõlkinud. Ta oligi hingelt sots, nii et see vastuolu EKRE ja sotside vahel on juba vana asi. EKRE kirub teda praegu ja tema kiruks vist EKRE-t.

KIRJANIK: Nii et hingelt sots! Ja EKRE on endiselt hingelt EKRE.

ADAMS: Täiesti. Te ju teate, et ta naine suri 1910. aastal, kui Kostjat Eestis ei olnud. Nii et ta jäi üksi kahe pojaga. Ta oli otsustanud vabatahtlikult Peterburi vanglas oma karistuse ära istuda. Peterburi vangla juhataja oli Andres Strandmann, hilisema riigivanema Otto Strandmanni vend, Kostja hea tuttav. Kostjal oli vanglas oma kabinet, ta töötas ja tõlkis. Nii et see vanglaaeg oli väga viljakas. Minu arvamus on, kui te seda teada tahate, et tollal oli Kostja teine mees. 1940. aastal oli tegu juba täiesti teistsuguse Kostjaga. Vana mehega. See Kostja ei olnud enam riigimees, kes ta oli 1918. aastal. Saunamees võis ta kõva olla, aga see ei puutu kuidagi asjasse.
--------------------------------
2. lõik

Lava on Kostja troon, ta vihtleb teiste kohal. Talle meeldib saun ja kuumus. Tambek ja Grabbi ning poisid on allpool, poisid püüavad meestest mitte maha jääda.

MATTI: Mis raamat see oli, vanaisa? Tundus justkui verine.

KOSTJA: Ma ütlesin, see ei ole lasteraamat. Kuidas on, poisid, kuum ei hakka?
Poisid püüavad olla mehised, kuigi on jube kuum.

HELLAR (ägiseb): Mehed ei nuta!

KOSTJA: Tohoh! Tubli!? Kust sa seda kuulsid?

HELLAR: Isa ütles!

KOSTJA: Mida isa veel ütles?

HELLAR: Vabadussõdalastest oleks võinud kasu olla. Et kui kolmekümne neljandal, kui Laidoner oleks valitud vapside juhiks, oleks kõik võinud olla teistmoodi...
Kostja vihtleb üha vihasemalt.

KOSTJA: Mismoodi teistmoodi?
Hellaril on kuum, ta põgeneb lavalt alla. Kostja tundub kuri ka.

KOSTJA: Kolmekümne neljandal polnud sa veel sündinud!
Kostja lõpetab vihtlemise. Vaikus. Vesi tilgub.

HELLAR: Olin küll... Ma sündisin kolmekümne teisel...

KOSTJA: Grabbi?

GRABBI: Me ikka arutame asju, härra president, eks ta kuuleb pealt.

KOSTJA: Lapsed ei saa sellest aru. Nad on lapsed. Isegi suured ei saa sellest aru. Sest nad lihtsalt ei saa aru, sest neile tundub, et asjad on lihtsad! Aga see ei ole nii!
Kostja hakkab väga vihaselt vihtlema.

KOSTJA: Rahvas on nagu laps.

TAMBEK: Samas ei saa salata, härra president, et rahval on õigus oma vigadele! Rahvas on rahvas! Seda ei saa me ju salata.
Saunast tuleb tossu nagu aurukatlast. Valgus on hämar, nõiduslik.

KOSTJA: Saab! Saab salata! Ajaloos on nii – ja mina olen tahes-tahtmata osa ajaloost –, et sa pead võtma vastutuse enda peale, sest keegi teine ei saa seda su eest teha, härra Tambek! Ja rahva vead tuleb ära hoida, see ongi riigi mõte! Rahvas ei ole mingi püha lehm! Kui rahvas on haige, tuleb teda ravida! Nagu inimest. Ja rahvas oli kolmekümne neljandal haige!

HELLAR: Aga demokraatia?!

KOSTJA: Demokraatiat on mõnikord vaja kaitsta ebademokraatlikult! See tundub ebaloogiline, aga see on mõnikord nii.

TAMBEK: Vapsidel oli palju häid ideid... näiteks konstitutsioon.

KOSTJA: Esiteks ma ei saa aru, miks on viimasel ajal tekkinud selline eufooria vapside ümber. Ma ei saa sellest aru. Ja teiseks ma ei vaidle vastu! Ma olen ise ka vaps! Me elamegi nende konstitutsiooni järgi. Aga nad on kriminaalsed, isegi Matti pidi vangi minema, minu väike Matti! Mis selles õilsat on? Aga nad on enamikus vangist väljas, koos me edasi minna poleks saanud. Sirgi hukkumine oli mõnes mõttes paratamatu! Ärge must valesti aru saage, mul on sellest kahju, et selliseid asju juhtub, aga see oli paratamatu!