James di Martino HÕFF

Filmil on osalt isiklik, osalt kummardus teistele filmitegijatele. Räägi palun täpsemalt, mis sind selle filmi juures inspireeris?

Temaatiliselt oli palju asju, mida ma tahtsin filmiga puudutada. Ülesehituselt on siin nö aluslugu, aga sinna sisse on põimitud viiteid eksisteerivatele horror filmidele ja ka isiklik kogemus. Mul diagnoositi vähk, kui olin 18-aastane ja ma tahtsin filmis tabada seda tunnet - meeleheidet, hirmu, mis haigusega kaasneb. See on mina maailma vastu tunne. Vähk on tume ja raske teema, aga minu lähenemine sellele on metafooriline. Siit ka tolle näota koletise kujund. Film tegeleb ka teemaga, mis on reaalne ja mis mitte.

"Näota mees"
HÕFF

Lisaks soovisin teha filmi, mis on kummardus teistele žanri filmidele ja lõpptulemus ongi justkui anagramm eksisteerivatest filmidest, aga püüdsin ka luua midagi uut. Me teame, et kõik lood on tänaseks jutustatud, aga sellest hoolimata pead filmitegijana üritama luua midagi teistsugust, nii et vaatajal ei oleks koheselt selge, kuhu lugu liigub.

Konkreetsetest filmidest ja autoritest võib mainida "Wolf Creeki", kust ma sain inspiratsiooni näiteks tempo ja tegelaste arengu mõttes. "Mad Max" oli samuti üks inspiratsiooni allikaid, filmis mängib Roger Ward, kes on ka minu filmis. Mõjutusi on ka Quentin Tarantino filmidest ning gängster elemendid meenutavad paljudele Guy Ritchie stiili. Kindlasti on olnud suureks inspiratsiooniallikaks ka vanameister John Carpenter. Uuematest õudukatest näiteks "Get out". Kui hoolega vaadata, on filmis palju erinevaid referentse.

"Näota mees"
HÕFF

Film algab väga süngelt. Ligi 10-minutiline pikk kaader paneb vaataja end seadistama süngele draamale, kuid sealt edasi pillutakse vaatajat nö igas suunas. Kui suur risk sellise "kompoti" tegemine sinu jaoks oli?

Inimestel on ootused selles osas, mida nad vaatavad. Mõned tahavad vaadata horrorit ja olla lihtsalt muserdunud. Ja nad tahavad, et see oleks filmis läbivalt nii. "Mees ilma näota" algab tõesti väga tõsisel noodil ja inimene harjub selle tonaalsusega. Ta arvab, et see on üks üdini tume lugu. Aga kui liigume edasi, tulevad sisse kergemad noodid, komöödiat, natuke draamat, müsteeriumi elemente. Kohad, kus publik naerab, on sellised, kus sa justkui ei peaks naerma, aga on naljakas, kuna tegelased satuvad väga veidrasse situatsiooni. Film muutub ja osade inimeste jaoks see lõhub terviklikkust ning see on okei, kui nad nii tunnevad. Mina tahtsin luua vaatajale emotsionaalses mõttes ameerikamägesid ja olen seda filmi publikuga koos vaadanud ning kuulnud tagasisidet - paljud hindavad seda.

"Näota mees"
HÕFF

Muidugi on taolise filmi tegemine riskantne, aga indie filmide tegemise üks põhilisi mõtteid ongi proovida, mis töötab ja mis mitte. Testida piire. Meid ei kammitse suured stuudiod, mis kirjutavad ette, kuidas asju tuleb teha. Me saame eksperimenteerida ning ainus viis, kuidas välja paista ongi teha midagi teistmoodi. Kui vaataja tõesti süveneb ning laseb end viia sellele emotsionaalsele lõbusõidule, siis usun, et ta kogeb midagi unikaalset. Neile, kes tahavad vaadata tüüpilist horror filmi, kus koletis jookseb ringi ja tapab inimesi, siis neid on tonnide kaupa.

Indie filmide puhul on vabadus kindlasti suurem, aga žanri filmide tegemine nõuab ka omajagu ressursse. Kas finantsid olid selle filmi tegemise juures kõige suuremaks mureks?

Raha on indie produktsioonide puhul alati mure, eriti kui proovid teha midagi ambitsioonikamat. Stsenaariumi faas oli keerukas - kuidas luua toda emotsionaalset sõitu vaataja jaoks. Aga suurim proovikivi oli kindlasti võtteperiood, kuigi jäin arvestades meie võimalusi tulemusega rahule. Usun, et võtsime maksimumi. Aga kui hakkad filmi tegema, ütleme siis, mitte realistliku eelarvega, siis tekivad paratamatult probleemid.

Meie näiteks elasime kõik koos majas, mis oli ka filmi põhilokatsioon. Kui elad inimestega niimoodi võtteplatsil koos, siis tekib paratamatult draamat, inimesed hakkavad probleeme tootma. Kui sul ei ole raha, siis loodad inimestele, aga reaalsus on, et paljud valmistavad sulle pettumust. Tagasi vaadates tegin ka rumala otsuse filmida ilma puhkepäevadeta järjest 16 päeva, mis me seal veetsime. Töötasime hommikust õhtuni. Ma ei tee nalja kui ütlen, et toibusin sellest pärast paar kuud. See oli kindlasti suurim väljakutse - saada kätte vajalik materjal selle lühikese ajaga ja nendes tingimustes.

Kuivõrd on COVID-19 filmi leviplaane muutnud? Kuidas jõudsite filmiga HÕFF-ile?

Meil oli Austraalias kohalik kinolevi enne kui koroonakriis hakkas. See oli pigem väikesemahuline, aga meil läks kohaliku sõltumatu indie filmi kohta, mitte fantastiliselt, aga hästi. Siin ei ole midagi kiidelda, kuid meie kolm avaseanssi olid täis ja meil läks paremini kui paljudel teistel indie filmidel.

Edasi oli plaanis minna erinevatele filmiturgudele, aga siis juhtus COVID-19. Täna osaleme neis, mis on virtuaalsed. Me ei olnud enne Haapsalu festivalile mõelnud, aga päris ausalt nad pakkusid meile parimat diili. Oleks olnud loll seda mitte vastu võtta. Festival on üpris noor, aga see tundus olevat märksa parem võimalus kui oodata suuremaid festivale, kes lõpuks võibolla meid programmi ei võtagi või pakuvad halvemat diili. Kõige olulisem on film välja saada, et inimesed saaksid seda vaadata.

"Näota mees"
HÕFF

Olin ka päris löödud, et ei saanud Eestisse ja Haapsallu tulla. Eesti tundub väga ilus maa ja minu jaoks oleks see lisaks festivalil osalemisele olnud ka puhkus. Mind ei huvitanud isegi väga kui palju publikut meie filmile tuleb, tahtsin inimestega kohtuda ja väikest puhkust. Millal mul veel tekib võimalus Eestisse tulla? Samas loodan, et ehk järgmise filmiga õnnestub. See on veidi teistsugune ning sobib ehk PÖFFi programmi.

Osad filmitegijad pelgavad online platvorme ja online festivale piraatluse tõttu. Kas see teid ei heidutanud?

Online annab ju tegelikkuses võimaluse jõuda rohkemate vaatajateni kui kinolevi. Piraatlus on halb, aga olgem ausad - meil puudub viis, kuidas seda peatada. Olukord on ka erinev - suurstuudio filmidele on piraatlus väga halb, nad ei teeni oma kulutusi tagasi, aga väikese indie filmi puhul on olukord teine.

Kui saame muudest allikatest siiski natukene raha tagasi, siis pole nii hull. Ainus asi, mida ma inimestelt palun, kes piraatlusega tegelevad, on et kui nad filmi alla laevad ja see neile tõesti meeldib, siis mingu meie veebilehele ja ostku sealt filmi nänni.

Mulle tundub ka, et kui su film jõuab mõne torrenti saidi esilehele ja inimesed laadivad seda sealt alla, siis see tähendab ju, et miljonid inimesed vaatavad su filmi. Võibolla aitab see lõppkokkuvõttes kaasa, et saad oma järgmist filmi teha. Selles mõttes on hoopis halb kui su film ei jõua ühelegi piraadisaidile.

Kui hästi läheb žanri filmidel Austraalias?

Mitte nii hästi kui loodaks või arvaks. Kui sul on suured nimed filmis, siis läheb paremini või kui su film on linastunud mõnel tähtsal filmifestivalil nagu Sundance. Aga ka siis ei pruugi kohalik edu olla garanteeritud. Näiteks Austraalia film "The Babadook" linastus Sundancil, aga ta ei teeninud kohalikult peaaegu üldse kasumit. See oli täiesti naeruväärne võrreldes sellega, mida film teenis rahvusvaheliselt. Väga paljud kohalikud isegi ei tea sellest filmist midagi. Selles mõttes uuesti - meil läks oma filmiga hästi, saime ka omajagu pressikajastusi ja tähelepanu.

"Mees ilma näota" linastub HÕFF-il 9.mail kell 16:00
Austraalia 2019
104 min
Rež: James Di Martino
Sts: James Di Martino
Osades: Sophie Thurling, Lucas Pittaway, Andy McPhee