Lenfilmi veterani Lopušanski nimi on Venemaal järjest olulisem. Foto: Tiit Blaat

Kust tuli idee jutustada Vene revolutsiooni järgsest emigreerunud kuulsast näitlejast, kes etendab Peterburis Punaarmee kõrilõikajast kangelast?

Ma teadsin, et 20. sajandi alguse Venemaa Hõbeajastuks nimetatud kultuuris tegid teatriinimesed katseid mängida isikuid, kes olid päris elus olemas. Mind paelus see idee, ühel hetkel tuli mõte, kuidas see teoks teha.

Film kujutab hoopis teistsuguseid bolševikke kui Nõukogude ajal romantiseeritult kujutati. Kuidas see vastukaja tekitas?

Mulle pole keegi selle kohta pretensioone esitanud. Faktid metsikuste kohta, mida bolševikud kodusõjas korda saatsid, olid olemas.

Filmis loob emigreerunud intellektuaal kontakti Nõukogude Venemaaga. Pea terve 20. sajandi valitses lõhe Nõukogude Venemaal elanute ja vene emigrantide vahel. Kui palju on teie film seotud selle lõhe ületamisega?

Kui ma filmi tegin, siis ma selle peale ei mõelnud. Suhted olid tõepoolest teravad, sest Vene emigratsioon oli peaasjalikult valgete emigratsioon. See lõhe on isiksuste tasemel mentaalsel moel siiamaani olemas, kuid praeguseks on ta kadumas. Paljud emigrandid on tulnud tagasi.

Kas on võimalik, et nii nagu meil, võib ka Venemal saada presidendiks emigrandi taustaga inimene?

Venemaal ei saa praegu keegi presidendiks peale selle, kes meil juba on. Kuid põhiseaduse järgi ei ole selline asi välistatud.

Venemaal käib praegu tugev diskussioon ajaloo õpetamise üle, tahetakse ühtset käsitlust pakkuvat ajalooõpikut. Mida teie sellest arvate?

Mulle pole ühtset ajalooõpikut vaja. Ma saan aru, et koolis peab õpetatama ajalugu arusaadavalt, aga praegu kutsuvad Venemaal ühtsele ajaloonägemusele üles need inimesed, kes tahaksid, et just nende arvamus oleks see, mida järgitakse.
Kuidas film Venemaal levib?

Film läks kinodesse septembris ja saab praegugi vaadata. Eesmärgiks on seatud näidata seda 700 ekraanil. Pean seda heaks.

Aga kuidas läheb väljaspool arve? Kui suur on laiem resonants?

„Roll” oli suvel toimunud Moskva festivali võistlusprogrammis. Osa kriitikuid arvas, et ta on festivali liider ja peaks saama peaauhinna, mida ta ei saanud. Käis elav diskussioon ja see tuli filmile kasuks. Kriitika on olnud haruldaselt heatahtlik. Üksmeelselt on kiidetud pearolli esitajat Maksim Suhhanovit, keda on nimetatud geeniuseks.

Teie filmide tegelased on mitmeplaanilised ja keerulised, aga näitlejad esitavad rollid hästi. Kuidas te saavutate seda võtteplatsil, kus on vähe aega?

Ma ei tee seda võtteplatsil. Teen enne võtteid näitlejatega tööd proovisaalis teatriproovidega sarnaselt. Võtame selle tulemuse videole, analüüsime koos. Jätan näitlejale veel mingi aja rolli küpsemiseks ja ta saab selle üle mõelda. Prooviplatsile tuleb ta juba valmis rolliga.

Te tegite peakangelase prouaks soomlanna. Miks?

Mulle on öeldud, et filmis pole lõpuni arusaadav, miks peategelane läheb edukast Soomest Peterburi viletsusse. Mõni aeg tagasi helistas mulle kirjanik Daniil Granin, kes oli filmi vaadanud. Ta rääkis, et see on väga hea, et pole lõpuni arusaadav. Miks lendab lind oma mahapõlenud pesa poole? Soome oli sobiv veel selles mõttes, et riigipiir kulges tollal mööda Peterburi linna piiri ja salakaup liikus üle selle piiri.

Soome näitlejakool on Vene omast veidi erinev. Kuidas oli tööd teha Maria Järvenhelmiga?

Hea, ta on väga professionaalne, nõudlik enese vastu. Ta praktiliselt ei oska vene keelt, kuid sai oma venekeelsete fraasidega väga hästi hakkama.

Mis toimub stuudio Lenfilmiga, millega meie Tallinnfilmil olid omal ajal tihedad suhted? Kord on kuulda, et firma on pankrotis, siis jälle, et riik on sinna miljoneid pannud. Mida Lenfilmi veteranina asjast arvate?

Stuudio päästmisel võistles kaks kontseptsiooni. Ühes osalesin ka mina koos Aleksandr Sokurovi ja produtsent Andrei Siglega. Teises olid isa-poeg Germanid ja hiljem liitus nendega Fjodor Bondartšuk. Meie tahtsime teha Venemaa autorikino stuudio.
Võitis teine visioon ja tekkis ebameeldiv olukord, kus meist said vaenlased. Sokurov eemaldus. Nad said raha ja stuudio peaks saama oma tehnilised asjad korda. Soovin neile edu, eks me näe, mis saab.

Millised on tulevikuplaanid?

Mul ei ole kombeks tulevastest töödest enne õiget aega rääkida. On olemas stsenaarium, selle järgi valmiv film tuleks tegemise poolest kallis ja raha selle jaoks praegu pole.


„Roll”

R: Konstantin Lopušanski

Linastub 26. novembril Solarise kinos.


Lopušanski jaoks seostub Tallinn Stalkeri-mälestustega

Tallinnasse sattus Konstantin Lopušanski esimest korda koos Andrei Tarkovski „Stalkeri” võttegrupiga filmirežii õpingute juurde kuuluva praktika käigus. Võtted toimusid aastal 1979 praeguses Rotermanni kvartalis ja Tallinna lähistel Jägala jõel. „Tallinnaga on seotud minu parimad mälestused,” meenutas Lopušanski oma osavõttu. „Paljude inimestega on mul side tänase päevani. Tallinn on lõppude lõpuks Peterburile nii lähedane linn, vaid 40 minutit lendu.” Lopušanski on tegelenud ka Tarkovski pärandiga ja toimetanud tema raamatuid.