Eesti koolispordi liit andis seitsmendat korda välja aasta spordisõbralikema õpetaja tiitli, sedapuhku pälvis selle Pärnu ühisgümnaasiumi õpetaja Mehis Merilaine. Pärnakatele ja võrkpallirahvale pole vaja teda pikemalt tutvustada, teistele olgu öeldud, et tegu on 1993. aastal Pärnu Jardi ridades Eesti võrkpallimeistriks kroonitud mehega, kes on asendamatu organisaator, hinnatud kohtunik ja lobeda jutuga telekommentaator. Merilainet iseloomustavad kõva hääl, sõbralik olek ja hea huumorimeel.

Ühtpidi on igati loogiline, et Merilaine tiitli sai. Ammu võinuks! Kuid see paneb mõtlema, et kahjuks on ikka pagana palju neid, kes ajavad visalt ja isuga oma spordivagu, aga ei saa väärilist tunnustust kunagi. Õnneks saab igaüks kas või lihtsalt oma hea sõnaga seda ülekohut leevendada.

Uurisime 1988. aastast Pärnu hansagümnaasiumis ja hiljem Pärnu ühisgümnaasiumis töötanud ning ka väga rasketes oludes hakkama saanud („Kemplus käis selle nimel, kes annab tundi kitsas, kes laias koridoris.”) õpetaja suhtumist. Kui palju lapsed on aja jooksul muutunud? Kuidas panna sportima noor, kes lihtsalt ei taha? Mida teha, et pilt paraneks?

Värvika jutuga Merilaine end tagasi ei hoidnud ja tulistas nii, nagu asi on.

Millest alustada? Tunde juurde! „Põhiasi, mida muuta: tunde tuleks juurde panna. Nüüd on ju näiteks lõpuklassis vaid üks akadeemiline tund nädalas – 45 minutit. See on ikka... Ma ei tea, kes selle otsuse tegi, et riigieksami ainetunde tuleb juurde panna. Inglise keelt on 14 kursust, matemaatikat 14, eesti keelt 14, aga kehalist kasvatust viis kursust gümnaasiumi peale. Samas mu oma klassist, kes kevadel lõpetas, öeldi, et inglise keeles tehakse juba talvel suur sertifikaadieksam ära ja sisuliselt ongi inglise keel nende jaoks lõppenud, sest nad saavad sellega tehtud ka riigieksami. Inglise keel on noortel suus, paremini kui eesti keel, see on lebo, ja siis istuvad tühja. Kehalise kasvatuse tunde on hädasti juurde vaja. Kui meil on algklassides kolm tundi nädalas, siis Ungaris pidi olema viis. No mis me Ungarist kehvemad oleme? Miks meil ei võiks olla iga päev 45 minutit liigutamist? Räägitakse, et teeme tervisevahetunnid ja asjad, no ma ju näen seda: tervisevahetunni sport on käik Rimisse ja tagasi. Suured saiad ja värgid, see ongi tervisevahetund.

Ma ei taha tegelikult ühegi teise aine kallale minna, ei soovi, et keegi oleks pahane või solvunud. Muidugi on keeli ja muid aineid kõiki vaja. Aga kuhu me jõuame, kui midagi muutma ei hakka? See on haridusministeeriumis kõva mõtlemise koht.”

Avalehele
27 Kommentaari
Loe veel: