Selles osas erines see väga Siim Kallase manifestist, mis oli tihedalt täis erinevaid seisukohti ühiskondlike murekohtade kohta ja kus Kallas polnud ülemäära pingutanud, et oma seisukohta kõigile meeldivaks lihvida. Kaljuranna ja Kallase seisukohtasid on raske võrrelda, sest paljudes kohtades, kus Kallas on reljeefne, me Kaljuranna seisukohtasid lihtsalt ei tea.

Selle analüüsi algseks eesmärgiks oli teha Kaljuranna jutule faktikontrolli. EPLi artikkel oli tõenäoliselt paljude inimeste poolt varem üle loetud ja hoolega ära muditud, et olla kõigile meelepärane. Kõik selles artiklis olevad seisukohad on väärtushinnangud, millega võib nõustuda või mitte, aga Kaljurand pole üritanud oma seisukohtasid valefaktidega seksimaks teha.

Üldjoontes sama kehtib ka Postimehe intervjuu kohta. Intervjuu vorm ei võimaldanud tal liiga ümarat juttu rääkida, mistõttu tuli ka natuke konkreetsemaid vastuseid, ent ometi rääkis Kaljurand tüüpilist peavoolu poliitiku juttu.

Ühe korra aga Kaljurand eksis, kuigi tõenäoliselt kogemata. Ta ütles Postimehes, et praegu on Eesti kaubavahetus Venemaaga oluliselt väiksem kui kümme aastat tagasi. See pole õige.

Kuigi Eesti kaubavahetus Venemaaga on viimastel aastatel oluliselt langenud, oli Eesti eksport Venemaale 2015. aastal oluliselt suurem kui 2005. aastal. Import Venemaalt on umbes kümne aasta taguse ajaga võrreldaval tasemel.

Märkimisväärne on, et suurem osa Kaljuranna intervjuust Postimehele puudutas ennustatavaid teemasid, kus Kaljurand rääkis oma tavalist juttu. Niipea, kui vestlus läks eemale tema tugevatest külgedest, tuli Kaljurannal viga sisse.