ARVUSTUS: "Sangarid" - nunnud poisid, unistus Jenkkist ja kummipaat!
Tagasi mõeldes võib nõukaaeg tunduda utoopilisena - söök-jook oli defitsiit, kõike ja kõiki pidi kartma ning sinu suurim sõber oli hirm KGB ees ning killuke sellest hullusest juhatab sisse verivärske Eesti seikluskomöödia "Sangarid"!
Ilma keerutamata võib öelda, et täpselt nii nagu meie peakangelased rändasid kõledast kommunismist heaoluriigi rüppe, on käesolev film teinud hüppe meelelahtusmaailma: film on vaatajasõbralik ning teeb tuju heaks! Loomulikult ei saa üle ega ümber väiksematest kurbadest mõttehetkedest ja pausidest, kuid see käib stsenaristilises mõttes iga kenasti kirjutatud filmi juurde. Kevadelik kaasahaaravus, samas nostalgiline ning elus juhtuv paratamatu kurbus moodustavad koos filmi jaoks ühe kena ringjutustusega terviku.
"Sangarid" sobib kogu perele vaatamiseks: nooremale põlvkonnale ehk isegi ajalooliseks kiirülevaateks nõukogude režiimi hõngust, selle ajuvabadusest ning idiootsusest, mida on väga tõetruult demonstreeritud. Õnneks ei minda sellega liiga suurde masendusauku, vaid pigem tähistab see stardipositsiooni, millelt kolm kangelast oma seiklustele vastu astuvad, unistades lõpmatutest kogustest Jenkkist, muust nodist ning kõik see on vaid ühe paadireisi kaugusel.
Ülimalt värskendav on näha lisaks suurepärasele karakteriseerinugule ka kinolinal uusi ning värskeid nägusid. Seda nii välismaa näitlejate kui ka kohalike näol. Soomlane Esko Salminen portereerib Soome põgenikku, kes pages Rootsi, et oma suurt õnne leida. Kas ja kuidas ta selle lõpuks leiab - saab iga vaataja ise näha! Kõige usutavam ning kaasahaaravam roll, kuid samas üks väiksemaid rollisooritusi filmis, on esitatud Rootsi näitleja Peter Kanerva poolt. Tema hetked ekraanil mõjuvad kainestava ja konkreetsena kaootliseks muutunud pagulaskeskuses ning teisalt on ta kui pääste - ja surmaingel ühes isikus elik tegu on igati huvitava portreteeringuga.
Suured kiitused ka Märt Piusile, Karl-Andreas Kalmetile ja Veiko Porkanenile. Veiko Porkaneni vägagi kaasaegne musklimehest karakter loob mõnusalt nauditava visuaalse pinge ning koomika: läände on vaja minna, sest seal on aineid, mis teevad muskleid! Üleüldse on just see karakter kuidagi mitmetahulisem kui teised ning oma teadmatuses ja väikestesse nüansidesse peidetud trikkides sümpaatne, rääkimata tema kohutavatest vuntsidest, mis isegi sobivad karakteri juurde täpselt sama hästi kui rusikas silmaauku.
Kui tavaliselt triivivad mõtted Eesti filmi vaadates vaid lõpu ootusele, siis selle linateose puhul on täitsa kurb, kui film läbi saab…
