Aivar Pohlak – visionäärist võimumaniakk. Või siis lihtsalt kurg?
Pidasin siinkohal silmas Pohlaku elupõlist rivaali Viktor Levadat, kelle hääl kohalikus jalgpallielus Aivari omale ajast aega alla jääb. Ja ma kaldusin sel hetkel tõesti Levada poole. Mis sest, et mul polnud siis valdavalt venekeelsest Levadiast suurt sooja ega külma.
Pohlaku tõlgendus – kes ei ole minu poolt, on minu vastu – on kompromissitu mehe tunnus. Ja seepärast on see vastuoluline mees mulle alati meeldinud. Mis sest, et vajadusel vassib ta sulle sõna otseses mõttes suu sisse ja sa hakkadki teda uskuma. Sest kuigi Aivaril on omad vead, ajab ta üldjoontes siiski õiget asja. Ja ta räägib asjadest niimoodi, nagu sa tahaksid, et asjad oleks või läheks.
Kaval mees. Olen alati muianud, kui jälgin kõrvalt Pohlaku meediaga manipuleerimist. See, kuidas ta ajalehes Õhtuleht vutiajakirjanikke näpu otsast pideva info tilgutamisega lõa otsas hoiab, on kavala mehe stiil. Skeemi filigraansust tõestab fakt, et auväärt kolleegid kaotasid igasuguse reaalsustaju ja arvasid end olevat privile- geeritud kirjamehed, kes pidanuks teadma Pohlaku impeeriumi igast liigutusest.
Kuidas muidu tõlgendada aastatagust olukorda, kui nad süüdistasid telefoni otsas pihku itsitavat Pohlakut selles, et too ei teatanud neile Eesti Päevalehe kavatsusest kirjutada järgmise päeva ajalehes pommuudis Mart Poomi Londoni Arsenali siirdumisest. Tunnistagem ausalt, ainuüksi probleemi selline püstitus kõneleb ilmselgelt ajakirjanike eetilise rikutuse tasemest. Kuid see pole loo teema.
Värskeim näide “strateeg” Pohlakust pärineb Lilleküla staadioni saagast, kus lendu lasti kõlav hüüdlause stiilis: “Postimees (jalgpalliliidu meediapartner – autor) on meie käpa all, Päevalehe ajakirjanikud on aga lihtsalt peded.”
Tunnistagem, jalgpallisõpradel on kama kaks, kuidas Pohlak Lilleküla jalgpallistaadioni majandab või mis meetoditega see üldse valmis saadi. Sest selles loos pühitses eesmärk abinõud. Ning staadioni valmimise eest peab jalgpallisõber Pohlakule elu lõpuni tänulik olema. Vahet pole, et Pohlak selles loos skeemitab ja trikitab. Staadion on olemas ja selle eest Aivarile suur tänu.
Austan Pohlakut Eesti jalgpallis tehtu eest. Jalgpalli investeeritud sadade miljonite kroonide eest oleks iga teine mees isiklikku mammonat kasvatanud. Ning see, kui Flora pallurid kurdavad korra aastas saamatajäänud palgaraha üle, ei tähenda suurt midagi. Sest kui Pohlak saab raha, maksab ta esimesel võimalusel võla ära.
Vankumatu võim. Pohlaku kompromissitus on mõnikord kõrvalt vaadates inetu. Kuid tunnistagem: pehmest mehest poleks jalgpalli arendamisel asja.
Pohlak peab kogu elu kuulma vastaste süüdistusi, et on võimumaniakk. Kuid ma küsiks süüdistajailt: mida enamat olete teie
teinud kodumaise jalgpalli arendamisel? Selles, et Pohlak võitis endale kohalikku jalgpalli tehtud investeeringutega Narva Transi, Tartu Maagi ja TVMK juhtkonna poolehoiu, ei saa kriitikud süüdistada küll mitte kedagi teist peale iseenda. Seetõttu püsib tema võim kodumaise jalgpalli valitsemisel kindlalt. Mis sellest, et aeg-ajalt ütleb mõistuse hääl, et muudatused jalgpalliliidus oleks teretulnud.
Kuid Pohlaku monopolimäng jätkub. Nagu ta ise ütleb: ega mätaste vahel krooksuv konn ei saagi kunagi teada, mida näeb maja katusel pesas istuv kurg. Ning seni kuni pole kodumaisele jalgpallile pakutud paremat investorit või juhti, ütlen: Aivar, pane edasi!
