Alar Varrakut iseloomustab pühendumine tööl ja hoolivus kodus

Valitseva Eesti korvpallimeistri BC Kalev/Cramo peatreener Alar Varrak ei jõudnud küll mängijana kõige teravamasse tippu, ent juhendajana vallutab ta aina uusi kõrgusi. Viimaste saavutustena võib kindlasti välja tuua eelmisel nädalal saadud kaks väärtuslikku võitu VTB Ühisliigas. Kuigi Varraku elu on korvpallist läbi põimunud, on ta ka hoolitsev pereisa, kes soovib kõik oma vabad hetked veeta koos elukaaslase Karini ja nelja-aastase poja Frederikuga.

„Alar on väga heasoovlik, tolerantne, siiras ja sihikindel inimene. Pealegi on ta väga suure südamega ja hoolitsev pereisa – just sellised võiksidki isad olla,” räägib Alari elukaaslane Karin Olševski. Kodustele koosviibimistele lisaks käib pereisa koos pojaga ujumas või kinos, ja kuna Frederik on hästi aktiivne laps, siis pole ka Alaril hõlpu. „Ta on meil selline ringituuseldaja, kellele meeldib hüpata ja rahmeldada,” selgitab Karin. Kas siin võib näha sirgumas sportlast ja veelgi enam, tulevast korvpallurit? „Ei tea, sest tema heas koordinatsioonis, mis pallimängudes väga oluline on, ma nii kindel ei ole,” sõnab Karin.

Kalev/Cramo meeskonna peatreeneriks saamisega on suurenenud nii tänavu 31-aastaseks saava Alari töökoormus kui ka vastutus, mistõttu on tal jäänud vähemaks aega, mida koos perega veeta. Nii Alar kui ka Karin nendivad, et ühist aega võiks muidugi rohkem olla, ent olles mõlemad sporditaustaga, saavad nad kujunenud olukorrast siiski väga hästi aru.

Sarnaselt Alarile on ka Karin lõpetanud Eesti spordigümnaasiumi ehk praeguse Audentese. Siiski mitte korvpalli, vaid võrkpalli alal. Sealt sai omal ajal alguse ka noorte sõprus.

Suur pühendumus ja positiivne ellusuhtumine kanduvad loomulikult üle ka korvpallitreener Alar Varrakule. Või nagu Karin ütleb, pole Alarist võimalik rääkida ilma korvpallita. Tuleb ju paratamatult osa tööst kojugi kaasa võtta – on see siis analüüside tegemine või uueks kohtumiseks valmistumiseks videote vaatamine.

Õpetajaks Tiit Sokk

Noortegruppide treenimisest alustanud Varrak on kodumaal samm-sammult karjääriredelil ülespoole rühkinud. Meistriliigas sai ta esimesed tuleristsed hooajal 2005/06, mil temast sai Noortekoondis/Audentese treener. Seejärel liikus ta Dalkia/Nybiti juurde, kus ta moodustas treeneritetrio koos Üllar Kerde ja Tiit Sokuga. Hooajast 2008/09 on ta olnud seotud praeguse koduklubiga. Lisaks sellele saab Varrak oma

CV-sse lisada kolm aastat kestnud tipptasemel FIBA rahvusvahelise koolituse, ka on ta talletanud tarkust Prantsusmaa kõrgliiga klubi Villeurbanne’i ASVEL-i juures.

„Korvpallis on ta väga pädev ja tõeline arusaaja, kes suudab väga hästi pisiasjadesse süüvida,” iseloomustab rahvuskoondise ja TTÜ peatreener Tiit Sokk. Just Sokk ongi Eesti tipptreeneritest Varrakuga enim kokku puutunud. Klubitasandil esmalt Nybiti aastad. Kui Varrak 2010. aasta alguses esimest korda Kalev/Cramo peatreeneriks sai, oli neli kuud tema abiliseks just Sokk. Samuti on mehed olnud koos ka koondise juures. Seal on Alari tööks lisaks tavapärasele juhendamisele veel vastaste mängude videote vaatamine ja analüüsimine, kust tuleb üles leida olulised liikumised ja momendid ning seejärel kõik vajalik kokku monteerida ja mängijate jaoks kergesti hoomatavaks teha.

Meenutades, kuidas Varrak omal ajal Nybiti meeskonna pingiotsale kolmandaks treeneriks tuli, on Sokul kohe põhjendus varnast võtta. „Plaan oli kaasata mõnda noorema generatsiooni meest, et siis, kui vanadel ramm otsa saab, siis noorematel jätkub veel energiat. Noorem mees suudab ikka rohkem,” selgitab olümpiavõitja.

Saali ei tõmba

Kuigi Karini näol on tegemist Alari kõige suurema fänniga, teda saalis tihti elukaaslasele kaasa elamas ei näe. „Kuna ma olen hirmus pabistaja, siis ei lähe ka saali mänge vaatama, vaid elan pigem kodust kaasa. Ma ei suuda seal lihtsalt olla, näen ju ka, kui raske Alaril treeneripingil on,” räägib Karin. Viimati käis ta elukaaslast kohapeal toetamas vana aasta eelviimasel õhtul, mil Kalev/Cramo mängis TTÜ-ga. „Võtsin julguse kokku, aga pärast hirmsasti kahetsesin. Teame ju kõik, milline mäng sellest tuli,” lausub Karin.

Kalev/Cramo küll võitis, ent Soku juhendatav TTÜ osutas kõva vastupanu ja lõpuvile kõlades särasid tablool numbrid 78 : 69.

„Alar on väga heasüdamlik poiss. Natuke on tal selles vallas veel arenguruumi, sest alati ei pea olema hea ja ei tohigi olla – ta peab endas natuke seda kurjust kasvatama,” annab Sokk ametikaaslasele lõpetuseks veel pisikese näpunäite.

Varraku mängijakarjääri kaunistab imeline tabamusMängijana jäi Varraku karjäär lühikeseks ning möödus suurema särata, kuid siiski mitte päris ilma eredate sähvatusteta. Enimkõnelduks on kindlasti 2000. aasta märtsi lõpus toimunud põhiturniiri kohtumine Tallinna Kalevi ja Tartu Ülikool/Delta vahel.

Lootusetuna näivas seisus olid kalevlased veidi enam kui neli sekundit enne kohtumise lõppu nelja punktiga taga. Järelejäänud ajaga tegi aga Indrek Visnapuu Gert Kullamäele vea. Toona Kalevis mänginud snaiper sopsas 1,6 sekundit enne lõppu esimese vabaviske, kuid viskas teise meelega mööda. Lauapalli sai Andre Pärn, kes söötis selle kolmepunktijoone taha Varrakule. Vise tabas, mäng läks lisaajale, mille võitis Kalev.

„Tegin veel enne niisama viskeliigutuse – mu hea sõber Tanel Kaljula istus Tartu pingi peal ja ütlesin talle, et panen viske ära,” meenutab Varrak.

Siiski ei pea Varrak seda enda karjääri suurimaks saavutuseks. Palju rohkem hindab ta noortekoondise edu, kus meeskond Pärnus toimunud U-18 vanuseklassi turniiril ennast alagrupiturniirilt edasi murdis. „Täitsin seal kapteni rolli ja sain ka korralikult mänguaega,” selgitab ta.

Kokku mängis Varrak meistriliigas kuuel hooajal, kuid ühelgi aastal ta võistkonnas esimene viiul ei olnud.

„Mulle meeldib, et ma ei loonud endale suuri illusioone ja 20-ndate alguses sain aru, et mis mul ikka – Euroopa tasemele ma ei jõua ja mänguaega ka väga palju tol ajal ei olnud. Palka ka suurt ei saanud ja nii ma hakkasingi juba tol ajal noortetreenerina töötama. See polnud ju mingi profi elu ja sealt edasi hakkas juba allamäge minema,” meenutab Varrak, kes toona lisaks veel ka Tallinna ülikoolis noorsootööd õppis.Õpilaspiletiga aasta nooremaksAlar Varrak on pärit tugevast hokikantsist Jõgevalt ja nooruspõlves oli temagi esimeseks spordialaks just hoki. Temaga ühes trennis käis muide ka üks Eesti kõvemaid saalihokimängijaid Rein Kivi.

Pärast hokit tuli väike flirt jalgpalliga ja seejärel jõudis Alar viiendas klassis oma põhiala, korvpalli juurde. Viimases kahes trennis käis temaga koos ka praegune Tartu Ülikool/Rocki tagamängija Silver Leppik.

„Juttu ikka ajasime, aga kuna käisime erinevates koolides, siis sõprusringkonnad olid erinevad ja väga tihedalt me ei suhelnud. Küll mäletan, et Alar oli seltsiv tüüp ja nalja temaga sai,” räägib Leppik.

Samuti on tal meeles üks kooliaegne seik, kui Jõgeva võistkond omaealiste karikavõistlustel mängis. Paraku polnud väikses kohas korvpallureid just jalaga segada ja nii saidki 1983. aastal sündinud noorukid otsa. Olukord päädis sellega, et Leppikust aasta võrra vanema Varraku õpilaspiletile tekkis senise 1982 asemel sünniaastaks hoopis 1983. „Palju kasu sellest ei olnud. Esimese mängu küll võitsime, aga teises kaotasime ja kukkusime ikka välja,” sõnab Leppik.