Alaveri ootaksid Venemaal viisaprobleemid ja poolikud treeningbaasid
Viimane kõnekas näide: möödunud nädalal tänavusel maailma karika avaetapil Rootsis oli 30 parema naise seas vaid üks venelanna, Julia Tšekaljeva, kes sai 20. koha, ning naiste teatevõistkond jäi riikide arvestuses 12. kohale! Meessuusatajate seis on pealtnäha parem – teatesõidus jäädi napilt teiseks (kusjuures venelastel oli ülekaalukalt kõige noorem koosseis) ning individuaalselt mahtus 30 parema sekka viis venelast. Aasta tagasi olümpial kõrbesid pikematel distantsidel aga nii Venemaa mehed kui ka naised.
Venemaa suusaliidu president Jelena Välbe tahab kutsuda enne 2014. aasta Sotši olümpiat kreenis suusakoondist päästma Mati Alaveri. Mati Karlovitš, nagu teda kutsutakse Venemaal, esialgu mõtleb.
Seni käis Eesti Päevaleht uurimas, millised olud ja probleemid võivad Alaveri Venemaal ees oodata. Mõned asjaolud olid üsna üllatavad.
Eile toimus Soomes Kuusamos tänavuse MK-sarja esimene sprindietapp. Kõikide maailma tugevamate koondiste sprinterid valmistusid selleks peaaegu ideaalsetes oludes Soomes, Rootsis või Norras. Peale venelaste.
Vene sprindikoondis treenis polaarjoone taga Murmanski oblastis. Kuna seal on juba polaaröö – päevavalgust vähe ja valgustatud suusatrasse seal pole –, siis pidid eelmise talve Vancouveri olümpiavõitja Nikita Krjukov ning medalimehed Aleksandr Panžinski, Nikolai Morilov ja Aleksei Petuhhov treenima, lambike peas. Nagu amatöörsportlased muiste. Kuna ka suusarada polnud just ideaalne, sõitsid koondislased paaril korral pimedas rajalt välja. Teiste seas kallistas puud olümpiahõbe Panžinski. Kellegagi õnneks midagi tõsist ei juhtunud.
Venemaa suusaässad elasid vanades, nõukogudeaegsetes hotellitubades ja käisid söömas tehnikumi sööklas. „Täiesti ebanormaalne!” hüüatas emotsionaalselt Venemaa parima murdmaasuusatamise keskuse Djomino spordidirektor Aleksandr Ignatjev. Miks nii? Kas Venemaa koondisel pole tõesti raha? Rahas pole probleem, kinnitasid Moskvas kõik kohalikud suusaspetsialistid.
Probleem on palju absurdsem. Olen kindel, et Alaveril pole Eesti koondise treenerina vähemalt 15 aastat tulnud sellise probleemiga kokku puutuda! Küsimus on venelaste Schengeni viisades, mis lubavad neil Euroopa Liidu riikides (aga just seal toimub enamik MK-etappe ja asuvad heal tasemel treeningukeskused) viibida aastas 180 päeva. Venemaa sprindikoondise liikmetel hakkasid need päevad tänavu lihtsalt täis saama, aga ees on veel MK-etapid Soomes, Saksamaal ja Šveitsis. Distantsikoondis on ilmselt oma päevi paremini planeerinud, sest nemad valmistusid MK-etappideks Norras.
Baasid Eestis ja Valgevenes
Baasidega on venelastel suhteliselt halb seis. „Meie peamised baasid asuvad Otepääl ja Raubitšis,” ütles neljakordne olümpiavõitja 1980. aastatest Nikolai Zimjatov. Otepää asub teadagi kus ja Raubitši Valgevenes. Zimjatov ütles seda kerge naljana, aga kui vaadata, kui palju Venemaa koondised Otepääl ja Raubitšis treenivad, eriti suvel, on tema jutul tõsi taga.
Venemaa ainuke maailmatasemega vähegi võrreldav suusakeskus on Djominos, kus alates 2007. aastast toimub ka MK-etapp. Djomino baas asub Volga jõe ääres, kunagise kinnise linna Rõbinski lähedal, 350 kilomeetrit pealinnast Moskvast põhjas. Suuremad suusabaasid on veel Pihkva külje all Ostrovis ja Moskva lähedal Krasnogorskis.
Ostrovis on kogu infrastruktuur Nõukogude ajast ning lisaks kõigele on seal laagris olla kallim kui näiteks Otepääl, kinnitasid Venemaa suusafunktsionäärid. Krasnogorski baas on aga treenimiseks üldse suletud. Väravad on kinni, taba ees, ja nii juba mitmendat aastat. Miks see nii on, ei osanud suusainimesedki täpselt öelda.
Suhteliselt kõlblikke suusabaase leidub veel Uuralites ja Siberis, kus pole ka lumega probleeme, aga nagu ütles Djomino baasi rajaja, suur suusatamise toetaja, Rõbinski linnapea Juri Lastotškin: „Sõit sinna on kui maailma teise otsa. Mis mõtet on sõita 4000 kilomeetri taha nädalaks treenima? Kujutate ette, millise koormuse kas või ajavahega harjumine sportlasele annab?”
Aga isegi parima baasi Djomino tingimused pole võrreldavad kas või Otepääga. Elamine on isegi enam-vähem, aga asfalteeritud rollerirada on vaid 3,6 kilomeetrit. Järgmiseks suveks pikendatakse seda viie kilomeetrini. Valgustatud suusarada on veelgi vähem, armetud 1,6 kilomeetrit. Tehislume tegemiseks on küll neli kahurit, aga pole rajatud torustikusüsteemi, et tehislumest ka pikemaid radu valmistada.
Djomino baasi juhtkond on Venemaa suusaspordi õnneks aktiivne ja auahne, lähiaastatel on plaanis valgustuse ja tehislume tegemise süsteemide suurem ehitamine. Ettevaatlikuks teeb ainult see, et kogu Djomino arendamine rajaneb vaid ühe mehe, linnapea Lastotškini toetusel. Parafraseerides tuntud ütlust: on inimene, on toetus. Kui Lastotškin peaks ametist priiks saama, võib kogu Djomino arendamine seiskuda. Ja Venemaal on lihtne ametist kiiresti lahti saada.
Lisaks peab Venemaal arvestama, et sealsete suusaalade a ja o on laskesuusatamine. Murdmaasuusatamine on vaid nende vaene sugulane.
Laskesuusatamise föderatsiooni juhib riigi üks rikkamaid mehi Mihhail Prohhorov. Kui murdmaasuusatamise koondis peab kodumaal harjutades hakkama saama koondislase kohta 2000 rublaga (740 krooni) päevas – mida saab kulutada ööbimisele, toitlustamisele ja transpordile –, siis laskesuusatajad võivad kulutada vähemalt kaks korda suurema summa, kinnitati Djomino baasist.
Raha pole suur probleem
Murdmaasuusatajad peavad jälgima, et nad laskesuusatajate laagritele jalgu ei jääks. 2009. aasta suvel oli juhtum, kui murdmaakoondis pidi endale Ostrovi asemele kiiresti uue laagripaiga leidma, sest laskesuusatajad otsustasid seal oma laagrit pikendada. Kuna nad maksid rohkem, saadeti murdmaakoondis lihtsalt kuu peale ehk paluti tulla viis päeva hiljem.
Tegelikult ei tohiks ka murdmaakoondisel suuri rahamuresid olla, sest nende peasponsor on rikas naftafirma Lukoil. „Rahastamine on piisav, vähesed koondised maailmas viibivad aastas nii palju laagrites kui Venemaa oma,” ütles Zimjatov. Tema peaks aga teadma, sest ta on aastaid osalenud Venemaa suusaelu juhtimises. Praegu kuulub ta murdmaasuusatamise föderatsiooni presiidiumi. „Rahastamise pärast ei pea Mati Karlovitš muretsema,” kinnitas Zimjatov.
Pigem on küsimus selles, mida sponsorirahaga tehakse, ütles murdmaasuusatamise juhi Välbega opositsioonis oleva Venemaa suurima suusaajakirja Lõžnõi Sport toimetaja Andrei Krasnov. Tema sõnul ei ole raha kasutamine läbinähtav. See asjaolu Venemaal just väga ei üllata ning vaevalt see Alaverilegi uudiseks on. Küll aga peaks Alaverile pakkuma lohutust teadmine, et Venemaa suusakoondiste rahaasju kontrollib mänedžerina Juri Tšarkovski, kes on eestlaste väga suur sõber ja Alaveri hea tuttav. Tšarkovski on eestlannaga abielus, hiljuti ehitas ta endale Otepääle maja. Et raha pole Vene suusatamises tegelik probleem, näitab kas või Välbe idee korraldada järgmisel hooajal MK-etapp suusasprindis Moskvas Punasel väljakul. Rahvusvaheline suusaliit (FIS) on muidugi nõus.
Üks aspekt murdmaa- ja laskesuusakoondisi siiski ühendab, nimelt dopinduskandaalid.
Alates 2008. aastast on ühe ja sama veredopinguaine EPO kasutamise tõttu vahele jäänud viis murdmaasuusatajat, tuntumad neist kolmekordne olümpiavõitja Julia Tšepalova ja olümpiavõitja Jevgeni Dementjev, ning viis laskesuusatajat, tuntumad maailmameistrid Albina Ahhatova, Jekaterina Jurjeva ja Dmitri Jarošenko.
Suure tõenäosusega diskvalifitseerib FIS peagi ka viimaste aastate ühe parema klassikasõitja Nikolai Pankratovi, kes jäi suvel Šveitsi tollis vahele veredopingu manustamiseks vajalike aparaatidega.
Selline vahelejäämiste rida ei ole juhuslik. „Mingeid tõendeid mul ei ole, aga olen kindel, et sportlased ei võtnud dopingut omal tahtel, vaid selle taga oli koondise treenerite surve,” ütles suusaajakirjanik Krasnov. „Ka FIS rõhutas, et vahelejäämised viitavad süstemaatilisele kasutamisele.”
Suurim vahelejäämiste laine oli 2008. aasta lõpus, pärast pandi ilmselt dopingukasutusele pidurid peale. „Tulemusi nägime nii Libereci MM-il kui ka Vancouveris,” märkis Krasnov. Tõepoolest, 2006. aasta Torino olümpiamängudel võitsid Venemaa murdmaakoondise distantsisõitjad viis medalit, neist kaks kulda, ning 2007. aasta Sapporo MM-il kolm medalit, neist ühe kulla.
Pärast dopinguskandaale võideti 2009. aasta MM-il Liberecis pikematel distantsidel veel kaks medalit, kuid ei ühtegi kulda ning tänavu talvel Vancouveris jäid pihud tühjaks.
Venemaa ilmselt läbi aegade kõige edukam suusatreener Aleksandr Grušin, kes viimasel aastal pole enam koondisega seotud, nentis, et eeldused dopinguskandaalideks olid olemas, sest Venemaa treenerite üldine tase on langenud, lisaks puudub koostöö treenerite ja arstide vahel. „Meie riigis on kaotatud kontroll paljude valdkondade üle, mitte ainult spordis!” lausus Grušin.
Kuuele treenerile töökeeld
Suusaföderatsiooni treenerite nõukogu esimees, 1980-ndatel kolm olümpiamedalit võitnud Aleksandr Zavjalov ütles, et näeb ühe põhjusena seda, et Venemaal pööratakse vähe tähelepanu sportlaste psühholoogilisele ettevalmistusele.
„Sportlased ei saa aru, et ilma korraliku ettevalmistuseta ei aita ka doping. Ja kui dopingu abiga tõused 20. kohalt 15. kohale, siis mis vahet seal on?” küsis Zavjalov.
Teise dopinguvõtmise vohamise põhjusena pakkus Zavjalov treeneritele boonuste maksmist selle eest, kui nende õpilased jõuavad koondisse. „Õpilase koondisse viimine ükskõik mis hinnaga oli treeneritele lihtsalt majanduslik kasulik,” lausus Zavjalov, kes praegu esindab Venemaal Fischeri suusafirmat.
Hiljuti määras föderatsioon Välbe juhtimisel mitmeaastased karistused kõigile viimaste aastate koondiste juhtivatele treeneritele. Eesti Televisiooni teleülekannetest tuttav Venemaa koondise viimaste aastate sisuline peatreener Juri Borodavko sai treenerina töötamise keelu kaheks aastaks. „Disklafi” treenerina sai ka koondise rahaasjade kontrollija Tšarkovski, kes jätkab mänedžerina. Kokku said treenerina töötamise keelu kuus inimest, kõige pikema, nelja-aastase keelu sai kuulsa Julia Tšepalova isa Anatoli.
Esimesed välismaalased on Välbe juba palganud. Sügisest aitab meeste koondist sakslasest füsioterapeut Isabella Knaute. Seda peetakse juba suureks muutuseks, sest seni polnud Venemaa tippsuusatajatel alalist füsioterapeuti.
„Kui koondise ettevalmistust parandada veel toitumise ja taastumise alal, peaks edu tulema,” usub 1982. aasta maailmameister ja kahekordne maailma karika võitja Zavjalov. „Meie Nõukogude koolkonnast pärit metoodika peaks suusatamises veel edukalt toimima.”
Ja veel üks mõte Rõbinski linnapealt Lastotškinilt: „Suusasport nõuab tööarmastust ja kannatamist, mis on meie, venelaste väga tähtsad iseloomujooned.”
Zimjatov ei usu, et Alaver tuleb
•• „Mina Eesti asemel Mati Alaveri ära ei laseks,” ütles intervjuus Eesti Päevalehele 1980. aastal kolmekordseks olümpiavõitjaks tulnud ja neli aastat hiljem veel ühe kulla lisanud Nikolai Zimjatov (pildil).
•• „Andrus Veerpalu ja Jaak Mae lahkumise järel ei lõpe ju Eesti suusatamine. Kui Alaveri ära lasete, võib Eesti suusatamine auku kukkuda,” kartis Zimjatov. „Ma ei saa eestlastest aru, kui te Mati Karlovitši meile lubate!”
•• Zimjatov kinnitas, et tema sõnad on siirad, sest tal on sportlasena Eestist head mälestused. Pärast üliedukat Lake Placidi olümpiat 30 aasta eest abiellus Zimjatov Pühajärvel. Ka Moskvas elab ta Tallinna tänaval.
•• Iseenesest Zimjatov muidugi toetab Alaveri palkamist Venemaa suusatajaid juhendama. „Võib-olla oleks tal tõesti huvitav proovida ka mõne teise koondisega, kas tema meetodid töötavad,” lausub Zimjatov. „Mati Karlovitšil on väga suur kogemus koondise kui organisatsiooni töö korraldamisel.”
•• Venemaa kõigi aegade edukaima meessuusataja sõnul oleks ideaalne, kui Alaver ei saaks koondise peatreeneriks, vaid juhendaks ainult mehi. „See oleks ilmselt talle huvitavam, meeste osas on meil väga hea materjal, kes peaks kõige teravamas tipus olema just Sotši olümpia ajaks.”
•• Meestekoondise liidrid Aleksandr Legkov ja Maksim Võlegžanin on vastavalt 27- ja 28-aastased. Tänavuse MK-sarja avaetapil Rootsis aga parima venelasena viienda koha saanud Pjotr Sedov on alles 20-aastane, nagu ka kolme eespool nimetatuga MK-avaetapi teatesõidul teise koha saanud Jevgeni Belov.
•• Venemaa murdmaasuusatamise föderatsiooni presiidiumisse kuuluv Zimjatov ütles, et kui Alaver tuleb, nõutakse temalt eelkõige kogemust, kuidas viia sportlased tippvormi täpselt tippvõistlusteks ning kuidas töötada sihikindlalt ühe suusastiili nimel. „Veerpalu ja Maega ta nii töötas ja minu silmis see töö õigustas ennast,” märkis ta.
•• Venemaa koondise viimaste aastate nõrga esinemise põhjusteks peale dopinguskandaalide, põlvkondade vahetuse, ühiskonna vahepealsete kaoseaastate tõi Zimjatov just selle, et liiga kaua arutleti selle üle, kas sportlased peaksid spetsialiseeruma ühele suusastiilile või mitte.
•• Veel ühe probleemina toob Zimjatov esile, et suusaelu juhtimises pole ammu üksmeelt. „Erimeelsusi on treenerite omavahelistes suhtes, suhetes treenerite ja föderatsiooni vahel, palju on solvumist üksteise peale.” Veel üks asi, mida Alaveril tasub arvestada.
•• Zimjatov toetab peale Alaveri ka Eesti määrdemeistrite toomist Venemaa koondisse. „Hooldetiimiga on meil suuri probleeme, treenerid määrivad tihti ise,” tunnistas ta. „Külma ilmaga oskame määrida, aga meil on alati probleemiks olnud ilm nulli ümber või plusskraadid, sest meil endil on sellist ilma harva.”
Loe ka Venemaa suusaliidu presidendi Jelena Välbe intervjuud 17. novembri Eesti Päevalehes.
