Kõigil lugudel on ühine nimetaja: spartalikud tingimused. Sirel otsib välja vanad treeningupäevikud ja imestab, kuidas nad päev päeva kõrval ilma vitamiinideta jaksasid Siberi pakases treenida ja koormusi talusid.

“Mis seal muud teha oli, kui trenni lõhkuda. Pesukauss asus neis “hotellides” koridoris ja toas oli hommikuti kraad külma. Haigeks me aga ei jäänud ja jõudsin maailmas päris edukalt võistelda,” meenutab Sirel.

1981. aasta N Liidu maatalimängudel  Vorohtas, kus Sirel võitis kolm kulda, elas kogu Eesti murdmaakoondis ühes toas ja magas naridel. Vähe sellest – vettki polnud majas, nad käisid seda allikalt toomas. Sööklasse ja tagasi tuli jalutada kolm kilomeetrit. Pesemiseks läksid eestlased ukrainlastele hotelli külla. “Aga ära ei surnud ja medalid tulid,” ütles Sirel.

Imerohu katsetamine

1980. aastal enne Lake Placidi taliolümpiamänge tõusis N Liidu ametiühingute koondisse kuulunud Sirel N Liidu olümpiakoondise vaatevälja. Ta meenutab, et Bakurianis laagris olles taheti vist koondise kandidaatidel proovida koondislastele mõeldud salajast imerohtu.

“Hommikul enne teatevõistlust taheti ka mulle teha süst,” räägib Sirel. “Ja pärast sõitu veel teinegi süst, millele oleks järgnenud dopinguproov. Venelased tahtsid vist minu peal seepärast katsetada, et olin avavahetuses tuntud kiire alustajana.”

Bakurianis treenerina kaasas olnud Mati Alaver aitas Sirelil nendest katsevõistlustest eemale jääda  ja nii jäid Eesti esisuusatajal ka süstid saamata. “Need sai minu asemel Suslov. Ta tunnistas pärast, et lendas rajal, nagu oleks saanud tiivad. Hooaja lõppedes lendas ta küll juba õige madalalt,” ütleb Sirel.

Treenisid suusamehed aga vägevalt. Näiteks 1981. aasta 26. oktoobrist kuni 26. novembrini suusatas Sirel Sajaanides asuvas Veršina Tjõmias ligi 1800 kilomeetrit. See tegi päevas keskmiselt 60 km, pikim ots oli 81 km.

“Treenisime neli korda: näiteks läbisime hommikul 38 km murdmaal, teisel korral 27 km, seejärel jooksime ja tegelesime kehalise ettevalmistusega, pärast õhtusööki mängisime veel võrkpalli,” räägib ta. “Ainuke hea asi oli see, et süüa saime ööpäev läbi. Sõid, millal tahtsid.”

1977. aasta suvel pidi Sirel koos Alaveriga pärast ülikooli lõpetamist istuma treenimise asemel kaks kuud Klaipedas sõjaväelaagris. Spordiühingust Jõud anti neile kaasa 180 rubla, millega noormehed pidanuksid ostma ülemustele viina, et pääseks koju harjutama. “Meid ei lubatud vabaks ning passisime kõige magusama aja seal,” lausub Arne.

Kakerdaja rikkus sõidu

Samal aastal sai Sirel esimesed plastsuusad Karhud. N Liidu koondislane Ivan Garanin tõi Tõnu Kinksile Kneisslid, kuid too loobus. “Laur Lukin laenas mulle raha ja ostsin suusad 300 rubla eest,” meenutab Sirel.

1981. aastal oli Sirelil N Liidu meistrivõistlustel Raubitšis medal haardeulatuses. 15 km sõidus püsis ta veel 500 meetrit enne lõpujoont  teisena, jäi vaid laskumine... Aga finišis oli eestlane neljas. Kahe sekundiga kaotas ta pronksi ja viie sekundiga hõbeda.

“Viimasel laskumisel jäi üks ei tea kust ilmunud suusataja mulle rajale ette,” räägib Sirel. “Lund aga kitsukese raja kõrval polnud ja mööda ka ei saanud. Pidin pidurdama ja sinna need sekundid kadusid. Minu ees kakerdaja sai viimase koha,” meenutab Sirel. Noorem vend Tõnu arvab, et takistamine võis olla sihilik.

Samas peetud 50 km maratonis jäi Sirel kaheksandaks, aga eespool olnud dünamolased tegid sohki. Nad alustasid õigesti määritud suuskadega, sõidu ajal võtsid uued, vastavalt ilma muutusele määritud suusad. Vahepeal määriti esimesed suusad ümber ja nad panid need enne finišit uuesti alla. “Nii see N Liidu meistrivõistlustel käis,” lausub ta.

Suurvõistlusi väärinud Sirel ütleb, et tal jäi spordis paljugi saavutamata. “Kindlasti oleksin pidanud minema Dünamosse, läksin aga ülikooli,” lausub ta. “Üheksa aasta jooksul (1973–1982) sain kümme välisvõistlust. Peamiselt treenisime.”

Elu sõit Reit im Winklis

1979. aasta jaanuaris peetud MK-etapil Kavgolovos sai Arne Sirel 30 km sõidus kuue N Liidu koondislase ja soomlase Joukko Liljeroosi järel kaheksanda koha. Kuid FIS kuulutas võistluse mitteametlikuks, sest suusatajaid nappis. 1982. aastal Reit im Winklis teenis Sirel 15 km distantsil 19. koha eest kaks MK-punkti (punkte jagati 20 paremale).

Tugevas lumesajus peetud võistlusel valitsesid norralased. Võitis Pål Gunnar Mikkelsplass Tor Håkon Holte ja rootslase Thomas Wassbergi ees. N Liidu parim Sirel kaotas võitjale 1.42.

Elu tippsõidu tegi Sirel päev hiljem 4 x 10 km teatesõidu avaetapil. Ta lõpetas 24 mehe seas kolmandana, jäädes kahe sekundiga alla Rootsi ässale Benny Kohlbergile ja  Holtele. Selja taha jäid Kari Härkönen, Sven-Erik Danielsson, Maurilio de Zolt, Per-Knut Ååland, Joos Ambühl ja teised maailma selle aja tipud. N Liidu nelik lõpetas Norra ja Soome järel kolmandana.

“Pean seda sõitu karjääri üheks paremaks. Liikusin tippudega võrdselt, minek oli tõesti hea,” lausub Sirel.