Kerge pole nende saatus lahkununagi. Eesti vaimu- ja spordiinimesi ei mäletata. Koolinoorsugu veedab internetis tuhandeid tunde, kuid need mööduvad ilmselt jututubades või mängude seltsis. Paul Kerest ei mäletata. Georg Lurich on unustatud. Viidingu saatus pole teine. Kuid ta on nüüd vähemalt raamatusse raiutud.

Valikud on kummalised. Viidingust on aegade jooksul kirjutatud märksa rohkem kui näiteks teisest kuulitõuke Euroopa meistrist Aleksander Kreegist. Viiding on pakkunud  kirjutajatele huvi, kuigi mitme aastakümne jooksul ei tohtinud ta nime suhu võtta.

Kiirpilk mehe sporditeele. Esimene Euroopa meister kuulitõukes (1934), üliõpilaste MM-võistlustelt kuulitõukes ja kettaheites kuld-, kaks hõbe- ja pronksmedal. Berliini olümpiamängudel kaheksas koht. Esimene eestlane, kes ületas kuulis 15 ja 16 meetri rajajoone, isiklikuks margiks jäi 16.06,5. Kuulus aastail 1932–38 maailma kümne parema kuulitõukaja hulka.

Viidingu sportlaseteest kõneldes peatutakse ikka kahel sõlmpunktil. Miks ta juba 27-aastaselt tippspordist loobus? Miks ta Berliini olümpial põrus?

Altminek tuli kasukski

„Kahjuks oli A.Viidingu spordiga lõpparve tegemine paljudele spordihingega inimestele mõistetamatu. (...) Mees vaagis pidevalt, mida esiplaanile seada: sport või töö ja õpingud. Viimased said siiski tähtsamaks, samuti pereväärtused. Otsustava tõuke lõpetamiseks andis ebaõnnestumine Berliinis,” sedastab raamatu autor.

Samas tonaalsuses võtab isa sportlasetee kokku poeg Kalev, kes äsja Tallinnas viibides selgitas: „Ta otsis tõde, kuid ei leidnud seda spordist. Isa oli uhkem ülikoolidiplomit vaadeldes kui oma võitude üle. Kui mina tagahoovis kuulitõuget harjutasin, ei kuulnud ma temalt ühtki õpetussõna. Ta nimetas mind andekaks, kuid seadis minugi puhul kindlalt kõrgemale muud väärtused: õpingud, töö, pere.”

„Isa oli napisõnaline mees. Minu meelest oli tema kõige tähtsamaks iseloomujooneks järjekindlus oma sihtide saavutamisel. Samas oli ta ilmselt tundlik ja haavatav. Kindlasti mõjus talle rängalt läbikukkumine Berliini olümpial ja ajakirjanduse klaperjaht,” jätkas Kalev Viiding, Austraalias nimekas arst.

„Ajakirjandus ründas mind ja ma mõtlesin kodumaale tulles – milleks ma pean rabelema, mul on ülikool pooleli. Ma jätsin sportimise, et lõpetada töö kõrvalt ülikool,” on Viiding hiljem märkinud ühes intervjuus, millest vastne raamat toob katkeid.

1938. aasta jäi Viidingule kergejõustikus viimaseks. „Lõpetasin ülikooli ja ma ütlen, et ebaõnnestumine olümpiamängudel oli just mulle õnneks, sest kui ma oleksin medalile tulnud, siis vaevalt oleksin saanud spordist loobuda,” tunnistas meister palju aastaid hiljem, esimestes usutlustes kodueestlastele.

Gerd Kanteri tiimi eestvedaja Raul Rebane on kenasti iseloomustanud sõjaeelse aja heidete-tõugete meistreid: „Karla tõukas tiigi ääres kive ja tuli Euroopa meistriks.” Viidingut annab peaaegu Karla mõiste alla mahutada. Valga koolipoisid, Viiding nende seas, tegid kuuli vagunite haakeketi kuulist.

Eesti kergejõustikuautoriteete Aleksander Klumberg (hilisem Kolmpere) kirjutas 1932. aastal: „Tööd, seda tõelist treeningutööd enda kallal Viiding pole õieti teinudki. Et ta sellele vaatamata heidab kuuli 15.50, see tuleb sellest, et Viiding on kuulitõukaja jumala armust.” Siit leidis Valdre oma Viidingu-raamatule pealkirja.

Viiding polnud vägilase mõõtu mees. Ometi oleks mõttetu arutleda, kui kaugele võinuks Viiding kuuli tõugata tänapäevast treeningumetoodikat kasutades. Iga tipp jääb oma aega. On märgitud, et Viiding seadis tõuget alustades end pooleldi seljaga tõuke suunas ning alustas hoovõtu viimast faasi võimalikult madalast asendist, nähes selles hilisema tehnikanovaatori Parry O’Brieni ideid.

Miks, küsigem. Viiding oli Viiding.

Jaak Valdre on teinud Viidingu-raamatu koostamisel ära kõva töö allikmaterjalidega. Mõistagi tuleb autoril otsustada, mida võtta, mida jätta. Üht teemat käsitleb autor väga katkutult. Valdre märgib, et Viiding juhtis Saksa okupatsiooni ajal politseikooli ja asendas 1944. aastal abijuhina koguni Saksa julgeolekupolitsei ülemat. Valdre märgib, et võõrsil muutis Viiding oma nime, kuid jätab märkimata, et Viidingu kunagise tegevuse vastu on huvi ilmutanud Iisraeli natsikütid.

Raamatu saatus

Spordiraamatuid ilmub tänapäeva Eestis rohkesti. Hoolimata nimetuste paljususest on tiraažid väikesed, hinnad laes. Ilmselt tasub see äri kirjastustel ikkagi ära. Trükiarvu pole kombeks enam nimetada. Kuid on teada, et kui üle tuhande, siis on juba silmapaistev tiraaž.

Viidingu raamatutki on arvatavasti raske müüa. Pole glamuuri, seksi, kolmandat-neljandat. Sain hilja-aegu meili Mihkel Tiksilt, kes tunnistab, et ta „Mängumees” oma (ühe)tuhandelise trükiarvuga seisab poes. Tiks tuletab meelde, et ta kunagine „Korvpalliromaan” tuli müügile 50-tuhandelises tiraažis kaanehinnaga 75 kopikat ja osteti kähku ära. Ometi väärib tunnustust iga katse talletada Eesti spordi ajalugu.