Baltimaade suurlootus Martins Dukurs kihutab pea ees olümpiakulla poole
Martin Dukurs on Sotši talimängudel vaieldamatult Baltimaade kõige olulisem medalinõudleja. Täpsem oleks isegi öelda, et Läti skeletonimees on kullasoosik, milliseid leidub üldse vähestel aladel. Dukurs on 2009. aastast alates võitnud kokkuvõttes kõik MK-sarjad, viis järjestikust triumfi on tulnud ka EM-idelt. Pärast kahte MM-kulda (2011 ja 2012) lipsas ainuke iluviga sisse mullu, kui ala valitseja pidi leppima MM-il St. Moritzis hõbedaga.
Martins, kes on teie arvates Sotšis Baltimaade suurim medalilootus?
(Naerab telefoni.) No kui te nii juba küsite, siis võib-olla ma olen üks neist.
Aga kes on Läti suurim lootus?
Praegu on küll nii, et jah, kõige rohkem oodatakse minult.
Kas ootustekoorem tekitab probleeme?
Üldse mitte. Profisporti ei saa teha nii, et võtad ühe poole ja lahutad selle teistest. Loomulikult, liigne pinge ei meeldi enne suurvõistlust kellelegi, ent ma mõistan, miks minu poole vaadatakse. Pean sellega lihtsalt arvestama ja elama. Eelistan praegust varianti kindlasti sellele, et mul poleks neid võite ja keegi ei oskaks minult midagi oodata.
Vaat enne Vancouveri olümpiat (Dukurs sai seal hõbeda – A. V.) tundsin, et seda on mu jaoks liiga palju. Ma ei olnud vaimselt veel küps. Nüüd olen harjunud.
Kas see tähendab, et põlesite Vancouveris läbi, pettusite hõbedas?
Ei-ei, vastupidi. Olin enne olümpiat hirmul ja pinges, enesekindlusest polnud juttugi. Siis polnud ma end tipus veel tõestanud, nii mõnigi arvas, et mind soosis õnn või soodsad ilmaolud. Lõpuks ületasin endagi ootusi. See oli läbimurre.
Nüüd olete enesekindel?
Jah, ja see ongi kõige tähtsam. Tunnen, et sõidan stabiilselt – ja nii juba kolm-neli aastat järjest. Teadmine, et iga sõit algab nullist, aga et su edu pole põrmugi juhuslik, süstib palju eneseusku.
Olete justkui Usain Bolt. Kas teadmine, et võidate pea alati ja et kõik peale esikoha oleks pettumus, ei rusu?
Kuskil pole kirjas, et alati võidan. Mullusel MM-il näiteks ei võitnud. Oluline on püsida samal rajal ja mitte sealt maha astuda. Kõik ootavad: tiim, fännid, ma ise ka. Ükski konkurent ei tee olümpial kingitusi, aga ma ei mõtle võistlusteks valmistudes teistele. Keskendun konkreetsele rajale, enda laskumisele ja varustusele. Ma ei mõtle isegi nii, et olen teistest tugevam. Võistlen pigem iseendaga.
Isa Dainis on teie treener, kolm aastat vanem vend Tomass suurim konkurent. Kuidas perefirma toimib?
Kõik algaski nagu perefirma. Aga tänaseks on tiim palju laiem, üheksaliikmeline. Isa kõrval on mul ka sakslasest treener, veel füsioterapeut, tehnilised abimehed ja nii edasi.
Kas Tomass on eelkõige vend või rivaal? Kuidas teineteise eest edu saladusi peidate?
Võistleme ainult rajal, muidu oleme ainult ja ainult vennad. Ei mingit rivaalitsemist ega salatsemist. Vahetame pidevalt infot ja see ongi meie suurim trump. Mina naeran, et Tomass on number kaks nii maailmas kui ka perekonnas. Just seepärast austangi teda kõige rohkem.
Ühtedel vennastel ei saa ilmselt olla suuremat unistust, kui lõpetada samal olümpial kulla- ja hõbedameestena.
Tõepoolest, see on meie suur unistus. Aga kui mul oleks valida, kas mina tulen esimeseks ja Tomass neljandaks või mina teiseks ja tema kolmandaks, eelistaksin kindlasti teist varianti.
Kuidas isa teie vahel pendeldamisega toime tuleb?
Mõnikord ikka juhtub, et ühel läheb hästi ja teisel halvasti, siis tal üks silm naerab ja teine nutab. Aga oleme teda alati julgustanud: otsi ausat võitlust, jaga end meie vahel võrdselt. Probleemi pole.
Teie ala vaadates on minu kui võhiku esmamulje, et olete hullud ja kihutate pöörastel kiirustel, pea ees, rennis ringi. Mida kostate?
Ei imesta, eks ta paistabki esmapilgul hirmus.
Selline arvamus valitses umbes kümme aastat tagasi ka Lätis, kui keegi sellest alast veel midagi ei teadnud. Nüüd on aga kõik muutunud, viimasel ajal näitab rahvustelevisioon ka otseülekandeid.
Kas saan õigesti aru, et te ei tunne mingit hirmu?
No mõnel rajal on natuke närvilisust. Kiirused ja vibratsioon on ikka korralikud. Kui läheb halvasti, võib olla väga valus.
Teil pole kunagi väga valus olnud?
Olen sõitnud 14 aastat. Ma ei tee vigu. Ja kui ka teen, reageerin kiiremini kui mõni teine. Kogemus aitab.
Kas vajate ja naudite kiirust ka autoroolis?
Ei, täiesti vastupidi, seal soovin vastukaaluks hoopis rahulikku kulgemist. Trennides ja võistlustel saan piisava adrenaliinilaksu.
Skeletonikelgu kiirust ohjeldades tunnen end kindlalt, ent ralliauto rooli ise ei istuks – turvalisust pole.
Kui populaarne te Lätis olete?
Äkki umbes sama populaarne kui Kristina Šmigun Eestis? Muide, mäletan ta võitu Torinos – see oli võimas sõit! Mind tuntakse tänaval, mõni tuleb ja räägib. Aga ei midagi häirivat, Hollywoodi superstaarina ma end tundma ei pea.
Olete 29-aastane. Kui kaua end tippspordis näete ja kas kavatsete jääda skeletoniga kauemaks seotuks?
Ei tea veel. Järgmise olümpiani ehk vähemalt neli aastat loodetavasti kindlasti. Seejärel sõltub kõik võimalustest, tahtest ja pakkumistest.
Vancouveris kaotasite venelasele Aleksandr Tretjakovile. Nüüdki on teie vahel kuuldavasti elektrit, rivaali on süüdistatud keelatud jalaste kasutamises. Külm sõda?
Need on poliitilised mängud, millesse mina oma nina ei topi. Olen sportlane, mitte poliitik. Ei lase häirida.
Aleksandr Tretjakovi kohta oskan kosta ainult nii palju, et kodurada annab alati väikese eelise.
Mis see on?
Skeleton
Kelk 8–20 cm kõrge, 34–38 cm lai, 80–120 cm pikk, kuni 33 kg raske
Kuidas? Pärast 45-meetrist kiirendust hüppab sportlane kõhuli kelgule
Max kiirus 130 km/h
Rada Pikkused vahemikus 1070–1814 meetrit, Sotšis pikim ehk 1814 m
Olümpial 1928, 1948 ja alates 2002. aastast
Kes ta on?
Martins Dukurs
Sündinud 31. märtsil 1984 Riias
Elukoht Sigulda
Pikkus ja kaal 179 cm ja 75 kg
Saavutused OM: hõbe Vancouveris (2010). MM: kullad 2011 ja 2012, hõbe 2013. EM: kullad 2010, 2011, 2012, 2013, 2014. MK: üldvõitja 2009/10, 2010/11, 2011/12, 2012/13, 2013/14, 31 etapivõitu
Muu Läti parim sportlane 2010, 2011, 2013 ja lipukandja Vancouveri olümpia avamisel
