Suveks õiget minekut otsiv kõrgushüppaja Eleriin Haas jätab sisehooaja vigastuse tõttu vahele. Foto: Andres Putting

Igal talvel meenutan igatsusega aega, kui Erki Nool võistles. Et miks just talvel? Sest ta võistles tihti seitsmevõistluses ja tol ajal oli kergejõustik seetõttu ka talvine ala. Kusjuures Nool tegi sisehooajal rohkem kui ühe mitmevõistluse ja erand ei olnud ka olümpiahooaeg. Sydney olümpiavõidu aastal ei takistanud miski teda talviselt EM-ilt pronksi võitmast. Noole lemmikmantraks oli, on ja jääb: „Parim treening on võistlus!”

Viimastel aastatel on Eesti kergejõustik olnud sisehooajal suuresti talveunes. Nüüd valitseb loogika, et parim treening on treening. Ilma mingi irooniata, mõttemall on lihtsalt muutunud. Heitjatele ei saa muidugi midagi ette heita, sest kuhu sa pisikeses hallis ketta või oda ikka paiskad. Maratoonaritel hakkaks jälle 200-meetrisel ringil pea ringi käima. Mõnigi atleet on raja kõrval tervisemuredega. Ma pole pädev kritiseerima neidki tippe, kes lihtsalt on otsustanud sisehooaja kas osalt või täielikult vahele jätta. Võib-olla on õige otsus? Eks suvel näha ole. Lihtsalt kergejõustikusõbrana on kurb, et hooaeg nagu tuleb ja samas ei tule kah.

Avalehele
8 Kommentaari