Eesti spordis valitseb karmi käe ihalus

Paarkümmend aastat uut iseseisvust on andnud Eestile kulda ja karda nii olümpiamängudelt kui ka maailmameistri-võist­lustelt. 2006. aasta Torino olümpialt naasis Eesti kolme kullaga.

Ent nelja aasta möödudes lehvivad loosungid „maha minister”,

„asekantsler tuleriidale”, „EOK president ...”. Mis lahti?

Tundub, et aeg-ajalt lööb meil välja pooletuhandeaastase orja­põlve ajalooline mälu. Ikka on

vaja mõis maha põletada, mõisa­mehele malakat anda ja mõisa­tüdrukuga hullata.  Seejuures ei ole viimase olümpiaadi jooksul ilmunud ühtegi tõsist ja põhjalikku analüüsi ega ettepanekut, mida siis täpsemalt spordimaastikul ette võtta. Näeme vaid loosungeid.

Kui minna tagasi üheksa­kümnendate algusesse, kus tuli riik üle võtta ja uut ehitama hakata, siis tehti igal pool, ka spordis, julgeid samme. Ebaefektiivsed ja keskkonda reostavad kolhoosid kaotati, suured energialaristajad tehased suleti ning ka unne soikunud spordikoolid muudeti klubideks. Tekkis olukord, kus määravaks sai inimese (juhi) võime panustada ja sütitada ka kaaskondlasi panustama, et tekiks areng, mis oli tagatud efektiivsuse ja tarkusega. Kasvasid uued liidrid, praeguseks on parimad igas valdkonnas välja selekteeritud. Ka spordis. Aga iga normaalse arenguprotsessi juures leiame ka plusse ning miinuseid.

Uute muutuste lävel peame olema õnnelikud, et meil on nn õhuke spordijuhtimise süsteem. Ja samas peame olema väga ettevaatlikud, kui hakkame spordiraha eest endile uusi juhte ja vahejuhte palkama. Praegu teame, kes on meie spordijuhid, teame nende telefoninumbreid ja kui on mure, saab otse helistada, nad võtavad telefoni vastu ja räägivad sinuga. Paljudel oli selline võimalus ENSV ajal? Skeem töötas ikka nii, et sina rääkisid oma spordijuhiga, too omaga, siis too omakorda ühingu alajuhiga, ühingu alajuht ühingu juhiga, ühingu juht ENSV alajuhiga, ENSV alajuht ENSV spordijuhiga, kes omakorda pidi seda arutama ENSV parteijuhi ja KGB juhiga ja nii see mure ära kaduski.

Tänapäeval täidab sportlane normi või kvalifitseerub, võistleb ja saab tulemuse. Kui andekus, tarkus ja ambitsioon on kõrge, tuleb ka suurtulemus, kui natuke tagasihoidlikum, on ka tulemus tagasihoidlikum. Lihtne ja loogiline.

Raha tuleb õigesti kasutada. Midagi ehitada saab ainult isiksuse ümber, kes suudab oma energiaga inimesi õiges suunas liikuma panna. Eesti sport oli, on ja jääb isiku- ja projektipõhiseks. Kes oskaks tuua ühe näite olukorrast, kus enne oli raha ja süsteem ning siis tekkisid suurtulemused?

Meil on riigi ja eraettevõtte vahelise lepingu tulemuseks Audentese erakool. On vahendid, on baasid, on ajalooline traditsioon. Judo ja võrkpall (loe: Põhjala ja Keel) on osanud selle oma ala keskuseks ja arengumootoriks muuta. Sest juht on olemas. Kergejõustikus seevastu on esialgse üheksa treeneri asemel tööl neli treenerit. Meie kultusala korvpalli seis on veel hullem: tippspordile mõeldud raha eest mängivad noormehed esiliiga lõpus, vastasteks endised korvpalliveteranid. Mis arengust me siinkohal räägime? Raha on palju, kuid kas me tahame seda õigesti kasutada?

Spordikoolide pooldajatele toon näite kergejõustikust: Nõukogude ajal tegeles 90% treeneritest seal

sprindi, hüpete ning kesk- ja pikamaajooksuga. Aga tiitlivõistlustele pääsesid 90% ulatuses pikkade heidete ja mitmevõistluse esindajad. Paradoks. Iga uus muutus selles vallas peab olema loogiliselt üles ehitatud.

Iga areng jõuab mingi hetk stagnatsiooni, kus tekib rahulolu tehtust, kus ei domineeri enam saavutusvajadus, kus soovitakse natuke tehtut nautida. See on inimlik ja vältimatu, kuigi pole kapitalistlikule maailmakorrale loomulik.

Kuid alati tulevad uued edunäljased sportlased, treenerid ja spordijuhid. Võib-olla ka uued alad. Sest keegi pole öelnud, et meil PEAB olema male või kreeka-rooma maadlus, kui ala inimesed ei taha kokku leppida, anda rohkem kui saada või osata endale järelkasvu kasvatada. Selle asemel laskuvad nad suurushullustusse ja alustavad ürituse korraldamist, mis käib üle jõu ning viib kogu ala pankrotti, halvemal juhul sillutavad teed selle kadumisele spordimaastikult. Ühtki ala ei pea tippspordina riiklikult hambad risti üleval hoidma. Toetama peab neid, kes tahavad midagi ära teha.

Kurioosumina jäävad spordijuhte alati saatma süüdistused, et õigel ajal ei märgatud uut spordisangarit või et toetused pole ikka nii nagu peaks. Ehk igasuguseid juhte, inimesi, kes võtavad vastutuse, saadab igavesti Nõukogude sõduri saatus: „Kodumaa ei unusta sind, kuid ka ei täna.”