Eesti tennise arengust koduses praeahjus
Leedulase Laurynas Grigelise vigastus juba avapäeval oli hoop külaliste mängule. Viimases, asja otsustanud üksikmängus oli asendusmehena platsile tulnud leedulaste kolmas number Dovydas Sakinis Jaak Põldmale liiga kerge saak.
Eesti jääb oma taseme poolest sarjas kusagile teise ja kolmanda liiga vahele. Põhjus on sama, mis meie naiskonnal Föderatsiooni karikasarjas. Nii meeskond kui ka naiskond kipuvad jääma nn ühe mängija võistkonnaks. Edu sõltub aina enam sellest, kuidas suudavad mängida esinumbrid Jürgen Zopp ja Kaia Kanepi.
Eesti karikameeskonna piirjooned olid selged juba paar aastat tagasi, kui Audentese kooli lõpetasid Zopp ja Põldma. Aasta varem oli samas koolis õpingutega ühele poole saanud Vladimir Ivanov.
Praeguseks on neist enam-vähem järjepidevalt arenenud üksnes Zopp. BLRT rahaga finantseeritud Tšehhi-projekt ei andnud loodetud vilju. Zopp pidas Petr Kovacka käe all kõige kauem vastu, praegu on ta soomlase Pasi Virtase kasvandikuna saanud uue hingamise. Esireket kuulub maailma kahesaja parema sekka, eduteel olevana on ta leidnud suursponsorid. Ent Zopil pole avanemiseks enam palju aega. Mitmed tema eakaaslased ja nooremadki poisid tunnevad end koduselt juba esisajas ning ründavad tippe.
Ülikool või sport?
Põldma valis teise tee. Tema ja talle hiljem järgnenud Mikk Irdoja õpivad USA-s. On nagu teistegi alade esindajad ülikooli diktaadi all. Põldma tuli matšile Leeduga esimese mängupäeva eelõhtul. Tema ülikoolile ei läinud korda, et Põldmal on ees Davise karika matš. Miks peakski minema? Ülikool maksab mängijale spordistippi sel põhjusel, et too kaitseks oma kooli spordiau, ei muuks.
USA-s on õppinud ja hariduse saanud suur hulk Eesti tennisiste. Mängutasemelt on USA akadeemiline õhkkond kasuks tulnud ehk ainult Ilona Poljakovale, vähemal määral ka Sten Sumbergile, kes tagasi tulles mängis mõne Davise karikamängu ja pühendus siis karjäärile. Loomulik, et USA-s saavad ühel hetkel tähtsamaks õpingud, tennis peab taanduma. Nõnda ka Põldmal.
Ivanovi on tabanud arenguseisak, mis osutab ilmekalt Eesti tennise peamisele hädale. Meil pole õiget professionaalset keskkonda. Nii treenerkond kui ka mängijad praevad oma rasvas. Seda keskkonda pole ka naaberriikides. Seal panustatakse õppimis- ja arenemisvõimalustele mujal. Nii äsja tallinlastele end tutvustanud Ricˇardas Berankis kui ka Grigelis on mängijaks saanud välismaal. Seda teed on käinud ka Läti tipud Ernests Gulbis ja Anastassija Sevastova.
Eesti noortest sai mujal mängijaks üksnes Maret Ani. Meie naiste tipp Kaia Kanepi arenes noorteklassis kodus. Näis, millise tee valivad uue ande Anett Kontaveiti toetajad? Kodune praeahi ei näi hea olevat.
Mõistagi on vahe, kuhu ja millistel tingimustel minnakse. Suurtes ja nimekates tenniseakadeemiateski võetakse jutule kõik, kes raha sisse maksavad. Kuulsa Nick Bollettieri akadeemia võib lõpetada nii, et šeffi ennast ei kohatagi.
Eesti tennises kutsuti äsja ellu uus suurprojekt, SEB-i ja Tallinki rahastatud kõigi vanuseklasside paremikku ühendav talentide grupp. Kõigil sihiks läbimurre täiskasvanute esisaja sekka.
Esialgu on näpud peos. Peeter Lambil pole Davise karikameeskonda kutsuda ühtki Kontaveiti. Daniil Proskura võitis küll mullu ühes mängus maailma noorte esireketit. Aga ainult ühes.
