Eestlased jooksid Itaalias olümpiatulega
“Maailm on ikka väike. Kui minu naabertrepikojas elanud Vaiko Vooremaa 25 aastat tagasi Tallinnas Moskva olümpiatule süütas, oli ta mulle iidoliks. Kes oleks siis teadnud, et kunagi viin mina Itaalias olümpiatuld edasi,” naeris Jaan Koppel, kes kuulus aerutajana NSV Liidu juunioridekoondisse ja tuli kahel korral juunioride maailmameistriks.
Olümpiatule teekonna peasponsor Samsung valis Koppeli tulekandjaks, kuna mees on Samsungi suuremaid edasimüüjaid Eestis.
Teine olümpiatuld edasi viinud eestlane oli olümpiaajaloolane Kaarel Antons, kes pääses tõrvikujooksule üleriigilise konkursi kaudu, kuhu tema kandidatuuri esitas kolleeg Daimar Lell spordimuuseumist.
Tõrvik kingituseks. Ajalooline üritus algas eestlaste jaoks laupäeva pärastlõunal, kui nad La Spezia meremuuseumis olümpia- dressid ja 6000 eurot maksvad olümpiatõrvikud kätte said. Kui itaallastest tavajooksjad pidid Ferrari disainerfirmas käsitööna valminud tõrviku korraldajailt välja ostma või tagastama, siis jooksu peasponsorid Samsung ja Coca-Cola jätsid oma jooksjaile tõrvikud kingituseks.
Nädalavahetusel Itaalia kauni kuurortlinna Genoa ümbruskonnas liikunud olümpiatuld kandsid 300-meetriste lõikude kaupa edasi vaheldumisi kohalikud elanikud ja endistest NSV Liidu vabariikidest pärit tõrvikukandjad. Teiste seas liikus olümpiatõrvik edasi selliste kuulsuste kätes, nagu iluuisutaja Irina Rodnina ja kergejõustiklane Irina Privalova. Eestlased, lätlased ja leedulased kandsid tõrvikut edasi laupäeva õhtupimeduses La Spezia kesklinnas, kuhu neid oli tervitama tulnud suur hulk kohalikke.
Esimese eestlasena sai olümpiatuld enda käes hoida Kaarel Antons, keda Lõuna-Korea televisioon enne teatevahetuse algust intervjueeris. Minut aega enne ajaloolist jooksu saabus Antonsi juurde mootorrattaga politseinik, kes eestlase kätte usaldatud tõrvikul gaasiballooni spetsiaalse võtmega lahti keeras ja seejärel edasi sõitis.
Hetk hiljem möödusid eestlasest tõrvikuteekonna meeleolukad sponsorbussid, milles tümpsuv muusika äratas kõigi kõrvalolijate tähelepanu. “Ausalt öeldes on närv tõesti sees,” tunnistas Antons vahetult enne tule üleandmist.
Kui Antonsi ees jooksnud lätlasest tõrvikukandja eestlaseni jõudis ja tule üle andis, teadsid mõlemad, et ligi 300-kraadine leek võib kõrvetada ja seetõttu tuleb tõrvikuid teineteisest võimalikult kaugel hoida.
Jooksulõik iseenesest kujunes rutiinseks. “Ilmselt on see hetk mulle kunagi tagantjärele meenutades tunduvalt võimsam,” ütles Antons. “Sel hetkel mõtlesin vaid sellele, et ei koperdaks ja miljonite inimeste naeruks pikali ei kukuks.”
Antons andis olümpiatule üle noorele itaalia tüdrukule, kes omakorda andis oma vahetuse üle La Spezia peatänaval oodanud Jaan Koppelile. Arvukatest inimestest ümbritsetud Koppel tundis end sel hetkel tõelise superstaarina.
“Alguses, kui mind vahetuspunkti viidi, tegid inimesed tagasihoidlikult pilti. Küsisid arglikult, kas ma tõrvikut ka näitan,” rääkis Koppel. “Kui Coca ja Samsungi bussid olid mööda sõitnud, läks aga rahvas käima. Hetkel kui tuli minuni jõudis, oli olukord juba täiesti pöörane.”
Nagu Tomba. Eesti Päevaleht oli tunnistajaks, kuidas paar tuhat inimest linna peatänaval tuld edasi viinud Koppelile häälekalt kaasa elasid, teda fotografeerisid ja etapi lõpus ühispilti soovides ristmiku ummistasid. “Lõpus oli tunne justkui nende rahvuskangelasel. Nagu oleksin ise kuulus mäesuusataja Alberto Tomba,” naeris Koppel.
Endine tippsportlane võrdles olümpiatule kandmise emotsiooni suurvõistluste võidutundega. “Sama fiiling oli mul maailmameistriks tulles,” meenutas ta. “Või siis, kui liidu meistrina lennukiga Tallinnas maandusin ja kuigi keegi väravas vastas ei olnud, oli sealt väljudes ikkagi tõeliselt võimas tunne. Ma poleks uskunud, et sellist emotsiooni veel elus tunda saan.”
Tund pärast ajaloolist jooksu sai Koppel õnnitlussõnumi oma olümpiavõistlejast triatleedilt Marko Albertilt. “Ilmselt ongi see tunne tagantjärele meenutades võimsam, kui olen aru saanud, kui suures ettevõtmise osa ma olin,” arvas bussis laupäevasele õhtusöögile teel olnud Kaarel Antons.
