"Reedesel treeningul lendas ketas nii ilusti, et ma isegi ei ütle teile, kui kaugele ta lendas," poetas Rünne ajakirjanikega kohtudes. "Mis täna juhtus, ei tea. Algtõde ütleb, et heitesse minnes peab puus ette liikuma ja käsi taha jääma, mina tegin just vastupidi. Ma ei pabistanud üle, aga tehnika läks nässu."

"Enesetunne oli suurepärane, kuumus ei seganud," jätkas vaid kaht rivaali edestanud heitja. "Kodus näib vahel, et mängin kettaga üksipäini. Siin tundsin, et esinen publikule. Ka see innustas."

Naisel peaks ju puus just siis esile tulema, kui ta end tähelepanelikule vaatajale näitab? "Peaks muidugi, aga ju ma olen siis liialt tagasihoidlik," naeris Rünne. "Need pinged pidid vist ikka üle pea kasvama."

Lähipäevil loodab Eesti koondise raudvara Shveitsi võistlema pääseda ja mõnusana tundunud vormi tulemuseks vermida: "Kui ma 61 meetrit kätte ei saa, pole võimalik hooaega rahuloluga lõpetada."