Nico Rosberg (paremal) pani küll Hiina GP esimeses kurvis oma Mercedese rattad kokku Valtteri Bottase Williamsiga, ent sõitis siiski välja kiireima ringiaja. Foto: AP/SCANPIX

Lewis Hamiltoni üleolek Hiina GP-l oli nii suur, et liidrikohta ei kaotanud ta isegi boksipeatuste ajal. Kirja läks niinimetatud tuledest-lipuni-võit (ingl lights-to-flag).

Aga selle lipuga sai palju nalja. 2002. aastal pandi jalgpallikuulsus Pelé Brasiilia GP-l ruudulippu näitama, aga Michael Schumacher saabus finišisse nii kiiresti, et Pelé magas selle maha. Kes iganes nüüd Shanghais lipuga askeldas, oli samasugune kobakäpp nagu Pelé. Isegi hullem, sest kui lippu näidatakse varem – kasvõi ekslikult –, lõpeb ka võistlus varem. Seega isegi vedas, et võistlus oli nii üksluine. Mõelda vaid, kui võitja otsustamine jäänuks viimasele ringile ja oleks selgunud, et võistlus on ennetähtaegselt läbi saanud. Nüüd muutusid ainult tagumised kohad.

Võimas tippkiirus

Hiina GP oli viimane hooaja alguse n-ö meretagune etapp. Kolme nädala pärast Hispaanias on oodata esimesi suuremaid tehnilisi muudatusi. Seni on arendustöö piirdunud rohkem kosmeetikaga.

Ent kuidas on lugu töökindluse ja kiirusega?

Shanghais jõudis finišisse 20 autot. Mõlemad katkestamised (Romain Grosjean ja Adrian Sutil) tulid tehnilistel põhjustel. Mullu oli lõpetajaid 18: kaks autot katkestas kokkupõrke ja kaks tehnika tõttu. Seega on uus tehnoloogia ülimalt lühikese ajaga ülimalt töökindlaks vuntsitud.

Hamiltoni keskmine kiirus oli 188,824 km/h. Mullu sai Fernando Alonso kirja 189,778 km/h. Väike vahe küll on, ent seda seletab Hamiltoni mäekõrgune edu. Alonso mullune võit tuli ka veenvalt (kümme sekundit), kuid tema pidi siiski rohkem pingutama.

Kiireimate ringide võrdlus annab vähem sisulist infot, aga siiski: tänavu Nico Rosberg 1.40,402 (195,450 km/h), mullu Sebastian Vettel 1.36,808 (202,706). Vahe, nagu näha, on üüratu ja põhjust tuleb otsida puhtalt uutest reeglitest, eriti kütuse vooluhulga piiramisest.

Loogika kohaselt võiksid käärid parimate kvalifikatsiooniaegade võrdluses väiksemad olla. Kahjuks selgitati tänavu stardijärjestust märjal rajal ja seega pole võrdlus adekvaatne. Bahreinis oli vahe 1,2 sekundit vanade autode kasuks ja raja iseloomu arvestades oleks see Hiinas pigem suurenenud.

On üks parameeter, milles uued autod vanu pika puuga löövad – tippkiirus. Kui mullu sai Daniel Ricciardo kirja 320,9 km/h, siis tänavu ületas selle 18 sõitjat 22-st. Suurim kiirus fikseeriti Nico Rosbergile – 336,8 km/h. Tippkiirust suudab tribüünil istuv hea silmamõõduga pealtvaataja ka mõõteriistadeta hinnata ja seega võib – puhtsubjektiivselt – öelda, et autod pole mullusega võrreldes sugugi aeglasemad.