Helsingi kesklinnas tervitas Soome hokisangareid hinnanguliselt 70 000 inimest. Arno Mikkor

Helsingi suudleb ja kallistab ja armastab juba teist päeva. Kuusteist aastat tuli oodata, et taas hoki MM-il kullani jõuda. Aga nüüd on see käes!

Üliõpilane Iina vaatas pühapäevaõhtust kullamatši Helsingist neljasaja kilomeetri kaugusel Rautalampis, ühes pubis. Ja kui korraga kuld käes oli, tundis Iina, kuis silmist hakkas vett jooksma. Ta laulis ja tantsis ja nuttis koos sõpradega ja tal oli selge – esmaspäeval sõidab ta Helsingisse Soome sangareid tervitama. Sõitiski.

Ja rahvas tuleb. Justkui Soome geograafiaõpik oleks Helsingi tänavatele lahti laotatud, kust nirekestena, ojadena ja suisa suurte jõgedena valgub ja valgub rahvast. Iisalmist, Rautalampist, Espoost, Tamperest, Loviisast, Lahtist, Rovaniemist, Lappeenrantast … Bussid on piripardani täis, autod ummistavad teid ja tänavaid, rongid tahavad lõhki minna ja metroorong ei saa jaamast minema, sest rahvast muudkui tuleb ja tuleb ja tuleb. Kõigil on muidugi sinivalged lipud pihus, ja taevas on korraga oi kui sinine ja soomlase hing oi kui valge.

„Isegi soomlase paljukannatanud hing ei jõudnud enam kannatada. See majanduskriis ja Nokia kukkumine ja hokikuld, mis aina kaugemale ja kaugemale näis nihkuvat, juba kuueteistkümne aasta taha…” räägib kesk Helsingit Esko, Soome hokisärk üll. „Aga jumal…” ja Esko peab pisikese pausi, „…jumal on vist ikka soomlane,” kostab ta ja pühib varjamatult silmist pisara.

Presidendipalee ette on kerkinud hiigellava hokisangarite vastuvõtuks ning sinivalged jõed toovad uusi ja uusi kümneid tuhandeid kohale. Hokirahva tänuriitusele.

Sangarite sünnitajad

Ei ole siin ainult teismelised fännid ja mõnekümnesed pintsaklipslased lipse kaelast katkumas ja hokisärgi vastu vahetamas. Viiekümnene Laila ütleb: „See on meie jaoks kõik.” Peab pausi ja räägib ajaloost. Ütleb, et eestlane saab sellest aru. Sellest, kuidas olla Rootsi või Venemaa provints, kuidas olla nimeta ja tundmatu rahvas, kelle Väinämöinen ja Sampo kellelegi korda ei lähe. Kuidas kasvada naabrite pilgete all niikaugele, et öelda: „Täna teeme meie ajalugu! Soome on maailmameister!” Ja Laila naerab ja naerab ja naerab, taustal voolavad inimjõed ja lainetav inimmeri, mis ulatub juba presidendipalee eest Mannerheimintieni. Ulatub nii, et nõel naljalt maha kukkuda ei saa, rääkimata hokikepist.

Aga ega siis ainult kepid pole tulijail kaasas – sinivalged sallid ja särgid, sinivalged litrid, sinivalged võtmepaelad, sinivalged õhupallid samuti! Mustanahaline Moe, kes Soomes sündinud, paiskab perfektses räpirütmis ja puhtas soome keeles välja selle, kui uhke on ta oma kodumaa üle, mis on maailma parim. „Anteeksi, anteeksi,” kostab üksteise jalul tammuvas, üksteise kõhtusid ja õlgasid nügivas rahvamassis, mis podiseb kui kohe-kohe valmis saav herkulopuder.

Vanaproua Ilkkal, kes õega koos lippe lehvitab, on aga väikene mure. Ta rootslasest abikaasa jäi koju, Rootsi kaotuse puhul pisut kaotusõlut mekkima. Peaasi, et ta liiale ei läheks, loodab naksakas daam, soomlusest silmini tulvil. Rootsi saatkonna ette aga pannakse leinapärg. Möödujad naeravad, silmad märjad.

Kuulsa Havis Amanda kuju ligiduses aga seisab tänavanurgal nii üheksandat kümmet käiv memmekene, rätt kenasti peas, suu rõõmul pobisemas ja silmad sinivalgelt sillerdavat lippudemerd seiramas. „Uskumatu, uskumatu, uskumatu,” kostab memmeke. Ja kordab üle, et ikka selge oleks: „Uskumatu.”

Sel taustal on soomlaste eneseusk kasvanud kümnete tuhandete kaasmaalaste toel uskumatult suureks – kui see eneseusk Esplanaadilt üles võtta ja püsti panna, seisaks see kui Põhjala sinivalge ilmasammas, ots ulatumas taevase lõpmatuseni.

Kohe-kohe astuvad hokisangarid väidetavalt 70 000-pealise inimmassi ette! Kui nad on lavale tõusnud, lööb Helsingi kohal taevas särama vikerkaar. Soome huilgab, kallistab ja armastab. Armastab nii väga, et sel ööl pannakse alus sadade uute selle sajandi hokisangarite sünnile.

Arvamus

Olle Sildre

hokiklubi Purikad treener

Finaalist saadud emotsioon oli vägev: mis saaks olla üllatusi täis MM-ile paremaks lõpuks kui põhjanaabrite võit! Soomlaste pärast on nii hea meel, sest mul on seal väga palju häid kolleege. Nende tiitel on hästi hingelähedane.

Finaali võtmemomendiks oli muidugi soomlaste viigivärav teise kolmandiku lõpus. See tuli Rootsile väga pahal ajal – kolmandiku lõpud on võtmekohad. Samas oli tolleks hetkeks mäng pöördunud juba Soome poolele. Nad tulid laiema rindega, kasutades rohkem mängijaid ja olid värskemad.

Kokkuvõttes tõi Soomele võidu kollektiivne mäng. Kõik mängijad tegid samu asju ja lahendasid skeeme ühtmoodi. Nad võitlesid absoluutselt ühe asja eest ja näitasid, et võistkonnas ei pea olema nii väga kõlavaid nimesid, kui töömoraal on kõva.

Nagu Soome koondise peatreener Jukka Jalonengi ütles, oli see Mikko Koivu meeskond, kes oli oma juhtimisoskusega kindlasti meeskonna täheks. Tema ümber olid siis Tuomo Ruutu, Mikael Granlund, Jarkko Immonen ja väravavaht Petri Vehanen. Lisaks suutsid vanemad mängijad sisendada noorematele usku, mille peale nooremad hakkasid tegema heas mõttes üllatavaid asju.

Mõnes mõttes võib 19-aastase Granlundi esilekerkimist nimetada uue tähe sünniks, ent eks soomlased on ammu teadnud, et selline mängija on olemas. Ta on ikka supertüüp, kelle puhul ei tea, kuhu ta võib välja jõuda. Eelmise aasta NHL-i draft’is valiti ta ju üheksandana ning ma ei imestaks, kui ta nüüd Soome liigast ookeani taha siirduks.

Sildre jutu pani kirja Pärt Talimaa.