JALGPALL: Igal MM-turniiril on süttinud mitmeid tähekesi

Jalgpalli MM-i ajalugu tunneb kümneid ja kümneid staare, kes on säranud suurturniiril, löönud seal kaalukaid väravaid ja otsustanud mängu saatust.

Kuid mitte kõik tähtmängijad pole suutnud jääda särama ka kaugete aastate tagant. Paljud neist on teenimatult unustatud, sest paraku mäletatakse ikka vaid viimaseid turniire, viimast kümnendit. Seepärast vajaks rohkem meenutamist just need tipud, kelle hiilgemängud ja saavutused on jäänud aastate taha.

Nii palju kui on arvamusi, võib olla ka tähtmängijaid. Kuid on kindlasti valik staare, kelleta jalgpallihuviline MM-võistluste ajalugu ette ei kujuta. Järgnevalt tuletame neist mõnda meelde.

Andrade ja teised

Esimesena pani maailma endast rääkima Uruguay äärepoolkaitsja Jose Leonardo Andrade. Pallivõlur, kelle ümber koondus suuresti alates 1924. aasta Pariisi olümpiaturniirist maailma valitsenud Uruguay rahvuskoondis. Pronksikarva atleedi kohta kirjutasid eurooplased, et Andrade on pallivõlur, kelle sarnast sünnib maailma kord saja aasta jooksul.

Kuid juba 1934. aasta MM-il hakkas neid võrdlusi ületama Brasiilia esimene imemängija, kesktormaja Leonidas da Silva. Leonidas oli maailmas esimene jalgpallur, kes võttis kasutusele efektse üle pea käärlöögi. 1938. aasta MM-il, kus Leonidas oli kaheksa väravaga turniiri suurim väravakütt, andsid Brasiilia treenerid talle poolfinaaliks Itaalia vastu puhkust ja mäng kaotati. Võidukas pronksimängus lõi Leonidas neli väravat.

Brasiilia järgmine staar Ademir tõusis riigi koondisse juba 1942. aastal, kuid pidi MM-i etteastet ootama kaheksa aastat. Ademiri ja tema ründekaaslasi Zizinhot ja Jair da Rosat on hinnatud ka Brasiilia kõigi aegade parimaks ründekolmikuks. Just Ademiri kiirus ja tehnika sundis vastasmeeskondi kasutusele võtma täiendava keskkaitsja. Võib öelda, et Ademir oli viimane n-ö sõjaeelse ja

-järgse põlvkonna täht.

Viiekümnendate aastate MM-ide uued staarid andsid endast juba märku ka Euroopast: Ungarist, Saksamaalt, Rootsist, Prantsusmaalt. Kuni areenile astus Brasiilia uus põlvkond.

Pele ja tema põlvkond

Maailma jalgpalliajaloo suurim täht Pele säras MM-turniiridel sisuliselt kolmel aastakümnel. Aitas Brasiilial 17-aastase noorukina võita 1958. aastal Rootsis esimese maailmameistritiitli ning tuli 1970. aastal kolmandat korda maailmameistriks, kui Brasiilia võitis Kuldse Jumalanna endale jäädavalt.

Brasiillaste kuulus treener Joao Saldanha on öelnud: “Pele tähendab Brasiilia jalgpallile sama, mida Shakespeare Inglise kirjandusele.” Selle lausega on tegelikult täpselt kokku võetud Pele koht Brasiilia ja maailma jalgpallis.

Pele suurust MM-turniiridel ei suutnud kõigutada ka vigastus 1962. aasta finaalturniiri avamängus Mehhikoga ja tema vigaseks tagumine Portugali jalgpallurite poolt 1966. aasta Inglismaa MM-i alagrupimängus. Kohtunikud vaatasid toona sellistele toorustele läbi sõrmede, kuid just Pele auti mängimine nimetatud MM-il sundis FIFA-t ohjeldama toorutsemist ja kasutusele võtma kollased ning punased kaardid.

Mitmed Pele kaasaegsed, kes olid samuti suurturniiride staarid, alates Brasiilia mängijatest Didist, Vavast, Garrinchast, lõpetades Bobby Charltoni või Franz Beckenbaueriga, jäid ilmselgelt Pele varju. Aastad 1958 –1970 olid MM-võistlustel siiski Pele- (ka Brasiilia-)aastad ning alles tema taandumine palliväljakult andis võimaluse uute staaride esile kerkimiseks.

Esiplaanile Euroopa

Alates 1974. aasta Saksamaa MM-ist puhkesid õitsele Euroopa tippmängijad. Eelkõige tegid suurturniiril furoori sakslane Gerd Müller ja hollandlaste mootor Johan Cruyff. Need kaks mänguässa said omavahel olla vastamisi ka MM-finaalis (1974).

Cruyff tekitas jalgpallis tõelise keeristormi, mis tähistas totaalse mängu võidukäiku. Parim kehastus uuest jalgpallist oli 1974. aastal oma mänguga Cruyff ise.

Seevastu Müller, kes oli juba 1970. aasta Mehhiko MM-il olnud edukaim snaiper, läks suurturniiride ajalukku kui tõeline väravatemasin. Haruldane vaist ja oskus valida rünnakul alati õige positsioon võimaldas tal kahel suurvõistlusel lüüa koguni 13

väravat. Lisaks võttis Müller enda nimele ka kõik muud Saksamaa skoorirekordid.

Euroopast sirgus temanäoline ründestaar ka itaallase Paolo Rossi näol, kelle väravad otsustasid 1982. aasta MM-i saatuse, nagu neli aastat varem oli seda suutnud Argentina forvard Mario Kempes.

Alles järgmisel, 1986. aasta MM-turniiril tõusis liidriks mitteeurooplane, argentiinlane Diego Maradona. Mees, keda on kõige enam võrreldud Pele endaga. Suuresti tänu Maradona oskustele võitis Argentina teistkordselt MM-tiitli ja jõudis ka 1990. aastal finaalmänguni. Viimasel hetkel 1978. aasta MM-i koondisest siis veel 16-aastasena kõrvale jäetud Maradona oli väljakul veel ka 1994. aastal, aga siis viis ta väljakult positiivne dopinguproov.

1990. aastate tähtmängijad on kõigil veel värskelt silme ees ja paljudki on neist ka nüüd Saksamaal väljakul. Nagu Kahn, Larsson, Zidane või Ronaldo. Küllap toob käimasolev MM neile ka lisa.