Kui Hispaania jalgpallikoondis neli aastat tagasi Austriasse ja Šveitsi Euroopa meistrivõistlustele sõitis, saadeti neid teele pea samasuguste sõnadega nagu igale suurturniirile pärast 1964. aastat, kui nad esimest ja – tol ajal veel – viimast korda Euroopa meistriks tulid. Neid saatis igavese ebaõnnestuja nukker tiitel, masendavad ennustused alatistest läbikukkumistest, möödunud turniiride kaotuste valus statistika.

Neli aastat hiljem on olukord 180 kraadi muutunud. Hispaania on suurem tiitlipretendent kui kunagi varem: valitsevad Euroopa meistrid, maailmameistrid, oma viimase nelja aasta esitustega peaaegu võitmatu meeskonna maine välja teeninud meisterlikud pallivõlurid. Alates 2008. aasta EM-ist, kus nende tähetund algas, on nad mänginud 61 kohtumist ja neist vaid kuues pidanud vastu võtma kaotuse. Nad ei ole alistamatud, aga nad on sellele üsna lähedal. Nende ees käib nende maine, mis paratamatult sisendab teistesse meeskondadesse imetlust ja aukartust.

Hispaanlaste sisekonfliktid

Samavõrd suur, kui on teiste meeskondade respekt Hispaania vastu, on ka La Roja pallurite õlgu rõhuv soosikukoorem. Veel kunagi pole valitseval meistril õnnestunud EM-il tiitlit kaitsta. Pealegi ei sõida Hispaania EM-ile oma parimas, tugevaimas rivistuses. Puudu on kaks üliolulist mängijat: kaitse tugitala Carles Puyol ja osav ründeäss David Villa, kes on 51 täpse tabamusega ühtlasi ka koondise rekordväravakütt. Aga nad pole mitte lihtsalt kaks head mängumeest – need pallurid on suur osa Hispaania koondise hingest.

Suure jalgpallimaana suudab Hispaania leida väärilise asenduse mis tahes positsiooni jaoks platsil. Raskem on leida koondisele sellist vaprat ja väsimatut mootorit nagu Puyol, kellel on oluline roll meeskonna ühte liitmisel. Ei maksa arvata, et see mängib Hispaania koondises vähe rolli! Maal, mis on eri rahvusrühmade ja poliitilis-kultuuriliste piirkondade põliste konfliktide ja vastuolude tallermaa, on suured lahkhelid „kuningliku jalgpalliklubi” Madridi Reali ja Kataloonia kantsi au ja uhkuse Barcelona pallurite vahel alati koondist vähem või rohkem kreeni
vedanud.

Puyol (sünnilt katalaan) pole viimastel aastatel lasknud mingitel omavahelistel konfliktidel üldse tüliks arenedagi. Tema moto on olnud väsimatu võitlus kuni viimase sekundini ja ta ei lase kellegi tähelepanul meeskonna kõige tähtsamalt ülesandelt kõrvale kalduda. Muidugi on tublisid ja tasakaalukaid mehi Hispaania koondises teisigi – näiteks kas või MM-i finaalis löödud väravaga rahvuskangelaseks kerkinud Andrés Iniesta, samuti keskväljamootor ja tiki-taka mängustiili suurmeister Xavi –, kuid nende isiklik mõju pole sedavõrd jõuline. Meeskond peab nüüd lootma, et väravavaht Iker Casillas suudab mehi ohjeldada ja jahutada, kui tunded kipuvad üle keema, kuid juba on kaitsepaari Sergio Ramose (Real) ja Gerard Piqué (Barcelona) vahel lahvatanud esimesed probleemid.

Sakslaste lust ja rõõm

Sellal kui Hispaania koondis näib vähemalt paberil mõnevõrra nõrgendatud, on teine peamine suursoosik Saksamaa lausa über-vormis. Nende meeskond on nooruslik, kuid mitte enam verinoortele Wunderkind’idele toetuv tiim, kes end kaks aastat tagasi poolfinaalis Hispaaniaga vastaste pallikiigutamise peale hingetuks jooksis. Nad on koos küpsenud ja kasvanud ning nüüd täiesti võrreldavad selle nelja või isegi kahe aasta taguse noorusliku Hispaania meeskonnaga, kes hoidis ühte, mängis lusti ja rõõmuga ning kelle meeskonnavaimule polnud võrdväärset. Tänavu on Saksamaa nagu uus Hispaania!

Joachim Löw on muutnud nende mängustiili ründavamaks ja agressiivsemaks ning löönud meeskonnas õhu puhtaks.

Tõesti, kes oleks võinud kas või kümmekond aastat tagasi uskuda, et just Saksamaa meeskond saab auhinna kõige meelelahutuslikuma jalgpalli eest, nagu juhtus 2010. aasta MM-il! Kuid meelelahutuslikkusel ja agressiivsel ründestiilil on oma hind: murenema on hakanud Saksa tugev kaitse ja just enne EM-i on kõige rohkem räägitud, et see võib Nationalmannschaft’ile ka saatuslikuks saada.

Võib-olla on just sellest jutust sakslastele enim kasu tõusnud. Favoriidikoorem on alati raske kanda – ja kuigi Saksamaa jagab seda tänavu Hispaaniaga, on seda siiski noortele meestele piisavalt palju, et võiks mõne kuplialuse tossama võtta.

Saksa ajakirjandus on jõudsa, kuigi mitte karmi kriitikaga saavutanud, et paljud pallurid on juba ette üsna alandlikud ja ettevaatlikud. See on ka ainuõige ja mõistlik lähenemine, kui arvestada ülirasket alagruppi, kuhu loos on nad paigutanud.

Igatahes on nii väravavaht Manuel Neuer kui ka kaitsja Per Mertesacker enne turniiri pikalt-laialt pajatanud kaitseliini töö tähtsusest ja vajadusest taga nulli hoida. Probleemi on teadvustatud! Noored mehed on avalikkusele teada andnud, et nad ei kavatse sellele läbi sõrmede
vaadata.

Hollandlaste võiduisu

Mida suudab nende kahe suure vaala kõrval korda saata kahe aasta tagune MM-finalist Holland? Nende kasuks räägib tõsiasi, et enamik Euroopa vutiennustusi näib kalduvat kas Hispaania või Saksamaa poole, võttes seega neilt natuke pinget vähemaks. Pole kahtlustki, et eriti pärast valusat allajäämist MM-i finaali lisaajal on nende võiduisu valuliselt suur. Nende põhimängijad on suurelt jaolt samad kes 2008. ja 2010. aastal ning mõlemal korral avaldas Hollandi mäng suurt muljet.

Hollandil on võimalik varakult initsiatiiv haarata ja juba alagrupis oma tahtmine peale suruda. Kui nad suudavad Saksamaa tiibu kärpida ja Portugalilegi tuule alla teha, võivad nad nende loorberite najal kenasti ka võitjaks tõusta. Peaasi, et nad ei kaotaks taas kord eduseisus pead, nagu möödunud EM-il veerandfinaalis Venemaale alla
vandudes.