Jalgpallifinaalides lõõmavad kired
aegade möödudes vaid suurenenud. Ometi tõusevad esile mõned suurkohtumised, mida sagedamini meenutatakse.
Sõjaeelsetest finaalidest on kõige enam kõneainet pakkunud Itaalia – Tehhoslovakkia kohtumine 1934. aastal. Väljakuperemehed itaallased olid favoriidid, kuid ei suutnud kuidagi tehhide-slovakkide kaitset murda. Viimaste puurilukk Frantiek Planika hinnati parimaks väravavahiks.
70. minutil läks hoopis Tehhoslovakkia 1:0 juhtima. Kohe varsti lõid nad palli posti ja seejärel ei realiseerinud üks-üks olukorda. Läks 83. mänguminut, karistusalasse Itaalia vasakäär Raimondo Orsi. Ta ei saanud palli löögiks endale korralikult ette ning tabas seda parema jalaga.
Pall sai aga tema tabamustest imelise vindi ja keeras väravavahist Planikast mööda võrku. 1:1 lõppes normaalaeg. Esimesel lisaajal lõi Schiavio juba 7. minutil otsustava värava. Võiduga 2:1 tuli Itaalia esmakordselt maailmameistriks.
Brasiilia langemine
Dramaatiliseks kujunes Brasiilia– Uruguay mäng 1950. aastal Rio de Janeiro Maracana staadionil, mida jälgis rekordarv 203 849 pealtvaatajat. Brasiillased, kes olid finaalgrupis alistanud nii Rootsi kui ka Hispaania, pidid esimese MM-tiitli võitmiseks viimases mängus vähemalt viigistama.
Kogu Brasiilia ootas suurt võitu, rahvas oli selles enam kui kindel. Kohtumine algas kodumeeskonna survega, kuid “urude” kaitseliinid pidasid vastu 48. minutini. Siis andis Brasiilia imetormaja Ademir suurpärase söödu vabaks jäetud Friacale, kes viis “brassid” 1:0 juhtima. Kuldse Jumalanna saatus paistis olevat selge. Ainult uruguailased ei tahtnud sellega leppida. Nende rünnakud muutusid aina ohtlikumaks ja 65. minutil leidsid nad Brasiilia kaitseliinis esimese augu – vasakäär Schiaffino lõi 1:1. Ka see tulemus rahuldas brasiillasi, kuid Uruguay sai hoo ja 76. minutil lõi nende kuulsaim ründaja Chiggia võiduvärava.
Uruguay võitis lõvikoopas 2:1 ja tuli teistkordselt maailmameistriks. Montevideos registreeriti aga mitmeid surmajuhtumeid – inimesed said raadioreportaaÏi lõppedes infarkti.
Jättes kõrvale 1954. aasta üllatusliku maiguga finaali, kus Saksamaa alistas Ungari, lavastus järgmine põnevusduell 1966. aastal Londonis. Saksamaa asus juba 12. minutil juhtima, kuid kuus minutit hiljem inglased viigistasid. 77. minutil viis Peters väljakuperemehed 2:1 ette. Kuid visad sakslased tulid raskest olukorrast välja eelviimasel minutil.
Lisaajal, 11. minutil loeti inglaste kasuks palju kõneainet tekitanud Hursti tabamus. Pall lendas tugevast löögist põiklatti, põrkas sealt väravajoonele ning edasi väljakule tagasi. Kohtunik Dienst (·veits) ei julgenud seda esialgu lugeda ja pidas nõu küljekohtunik Bahramoviga (N Liit). Viimane kinnitas, et pall ületas väravajoone.
Sakslased tormasid seepeale Bahramovi suunas, kuid värav jäi jõusse. Hilisemad kordused on näidanud, et tegelikult ei ületanud pall väravajoont. Teenimatu väravaga kaotusseisu jäänud sakslased murdusid ja Hurst lõi lisaaja eelviimasel minutil veel neljandagi palli sakslaste väravavõrku.
Suur maiuspala mängiti MM-finaalides 1986. aastal Mexicos, vastamisi läksid Saksamaa LV ja Argentina. Diego Maradona juhtimisel hiilanud lõuna-ameeriklased pääsesid koguni 2:0 juhtima, aga Saksamaa viigistas. MM-finaalis ongi ainult Saksamaa suutnud tulla välja kaheväravalisest kaotusseisust, sama juhtus 1954.
Argentina ei kaotanud pead ja Burruchaga lõi normaalaja lõpul kolmanda otsustava värava ning Argentina krooniti teistkordselt maailmameistriks.
