Ilmar Saabas / Delfi

„Ise ikka ootasin, et tuleb neli aastat valitsemist. Aga läks hoopis teisiti,” meenutab rõõmsameelne, kuigi väsinud silmadega Kanter eile lõunal olümpiakülas Eesti Päevalehele antud intervjuus. Seljataga on pikk öö, medalipidu ja rahutu uni.

Pekingis pälvisid sa kullavõidu järel tähelepanu Usain Bolti jäljendamisega. Kas nüüd jäi võidu puhuks midagi varuks?

Eks mul mõtteid oli. Aga te vist eile ise magasite maha, et ma tegin natuke pulli ka – hüppasin kaugust. Ma ei tea, kas keegi üldse märkas seda. Vaatasin, et kaugushüppekast oli kenasti ära riisutud, kedagi seal polnud, hüppasin ära.

Kui rääkisime sarnaselt tänasega päev pärast Pekingi olümpiavõitu, tunnistasid, et see oli olümpia, mida pidasid oma elu šansiks olümpiavõitjaks tulla. Sest „kunagi ei tea, mis võib nelja aasta pärast olla”. Kas see, mis on nelja aastaga toimunud, oli enam-vähem, nagu ette kujutasid?

Mis kindlasti ei ole nii, nagu lootsin, oli see, mis Pekingile järgnes. Algus oli väga võimas, aga siis tuli ületreening, Berliini MM-i fiasko. Ise ikka ootasin, et tuleb neli aastat valitsemist. Aga läks hoopis teisiti. Kogu see nelja-aastane tsükkel on olnud nagu uus otsimine ja tulemine.

Seepärast tundusid ka pronksiga väga rahul olevat?

Kindlasti see emotsioon, mis siinsest medalist tuli, on üks kolmest tippemotsioonist läbi karjääri. Kuigi see oli üks kahvatumaid medaleid mu karjääris, siis emotsioon, mis kaasnes, ei ole üldse nii kahvatu.

« Avalehele 12 Kommentaari