Kuigi lätlased olid publikuarvu puhul arvatavasti ühe-kahe tuhandega bluffinud, peab tõdema, et rahvast oli tõesti pagana palju! Baronsi klubi juhid jagasid hooaja alguses ligi 10 000 tasuta mängukaarti, iga kaardiga pääsevad kaks inimest kuni käesoleva aasta lõpuni tasuta igale Baronsi kodumängule. Ehk siis 20 000 tasuta kohta igale mängule.

Osav PR-töö – kuidas meelitada laupäeva õhtul Läti tugevuselt kolmanda klubi mängule 6000 inimest.

Lapseohtu tantsutüdrukud pilluvad rahva sekka mängusärke, antakse pasunaid ja mängukavasid, millel suur Baronsi logo tagakaanel. Neegerpallurid jagavad kahe poolaja vahel lastele autogramme ning kõlaritest lastakse NBA-s populaarseks saanud “kõlle”.

Võlts värk

Väga popp ja noortepärane, kuid suure mängu tunnet see ei tekitanud. Kogu värk tundus kuidagi võlts.

Olen seisukohal, et fännkonda ei saa kasvatada vägisi, ükskõik kui palju sa tasuta nänni ei jaga. Võib ju taluda, kuidas publikusoojendaja paar korda enne mängu mikrofoni karjub “supersupersuper”. Aga kui rahval palutakse enne kodumeeskonna esimest korvi püsti tõusta ning Baronsi silti vibutada, siis mulle isiklikult selline asi ei meeldi.

Korvpallile, võib-olla üldse spordile kaasaelamine peaks käima loomulikul teel.

Sellist nähtust nagu Riias oli, kutsutakse pseudofänluseks: “Ma lähen vaatama korvpalli, sest see on tasuta.”

Ma ei kujutaks ette, et sama asi toimiks Tartus. Arvatavasti ei tule siin kunagi hetke, kus teadustaja peaks kutsuma rahvast Rockile kaasa elama. Las publiku saali tellimine jääda Hiinasse ja loodetavasti enam mitte Lätti.