Esiteks, võit oli kindel – mängu jooksul ei tekkinud kordagi tunnet, et Belgia võiks ohtlikuks muutuda, ja vahepeal juhtis Eesti koguni kümne väravaga. Mõeldes nii üleeilsele mängule kui ka Iirimaa alistamisele 44 : 13 mõni päev varem, tekib teisalt paratamatult tunne, et Eesti koondis ei peaks sellises seltskonnas üldse mängima. See oli ju vaid poolteist aastat tagasi, kui rahvusmeeskond heitles Makedooniaga koha eest finaalturniiril.

Väärt sõnad Johannsonilt

Ent midagi ei ole parata. Olukorrad muutuvad valguskiirusel, suvine õnnetu turniir, kus Eesti kaotas Türgile ja viigistas Lätiga, viis olukorrani, et tuli hakata üles ronima päris põhjast. Esimesed sammud on tehtud, kuid teekond on veel pikk: esmalt ootavad kevadel ja suvel ees kordusmängud Iirimaa ja Belgiaga ning 2014. aasta kevadel play-off-kohtumine teise kvalifikatsiooniosa kolme viimase meeskonna seast ühega. Ja alles siis tuleb alagrupiturniir.