Kommentaar: Kas väärikus maksab spordis ka midagi?
Tahan arutleda teemal, kas maksab häbituid põrumisi või kahtlasevõitu hoiakuid kilbile tõsta. Juhtub ju, et mõne sportlase lähikond võtab loomulikuna, kui kõneldakse ainult sportlase edust, jättes sootuks tähelepanuta teise poole, ebaedu.
Küllap on hea lugeja tähele pannud, kuidas meedia kasutab hinnangu andmisel veidraid eufemisme: „ei esinenud kõige suurepärasemalt” või „mitte kõige paremini”. Ei sobi ju ometi öelda, et kukkus läbi. Kiretu 38. koht tähendab sageli viimast kohta, kuid seda ei öelda või kirjutata. Vahel võib märgata, et keskpärane esitus saab hinnanguks „hiilgav”.
Seesama variserlikkus iseloomustab teisigi elualasid, sagedamini neid, kus tulemused pole mõõdetavad. Igaüks, kes püüne peal üles astub, on vähemalt staar. Teles on staar sündinud veel enne, kui noor üritaja oma esimese saateni jõuab. Me kõik tunneme siinseid legende ja geeniusi. Neid loob väikerahva kaasasündinud, kuid ka poliitikute ja avalikkuse õhutatud eduvajadus. Spordis on legendi nimetust üliraske teenida. Kui ollakse Paide ja Türi linnavõistluse tasemel, on keeruline külge kleepida staari nimetust. Kuigi vallalehes on see võimalik.
Miks oleme viimased?
Kui kõva poiss keegi on, taandub enamasti eneseväärikuse küsimuseks. Spordis, kus tulemused on enamasti objektiivselt mõõdetavad, peab keegi viimaseks jääma. Eneseväärikuse küsimus: kas see peab just eestlane olema? Viimaste aastate tiitlivõistluste tulemused näitavad, et meie omad on liiga sageli viimased.
Kes või mis sunnib meid tiitlivõistlustele saatma atleete, kellest on ette teada, et nad on tõsiseltvõetavad kandidaadid punase laterna kohale? Soov tõsta oma väikest kodumaad esile? Kuid viimane koht annab ju vastupidise efekti. Öeldakse, et noor võistleja peab saama kogemusi. Miks mitte Balti matšil?
Alasti tõde on sageli teine. Mida rohkem võistlejaid, seda enam saab kaasa võtta saatepersonali. Mõni lauaülem või treener saab end luhvtitada.
Kirjanduses on kadestamisväärne tava: vastava tasemega tööde puudmise korral võib romaanivõistlusel mõne auhinna jätta välja andmata. Olümpiavõitja Jaak Uudmäe küsib: kas maksab mõnd sportlast kaugele sauna saata? Teine olümpiavõitja Jaan Talts on sama rauda tagunud aastaid ja teeb seda edasi. Tulutult.
Alaliidud tallavad jalge alla omaenda valikukriteeriumid, et aga saaks tulle saata alamõõdulisi tegelasi. Üliharva juhtub, et mõni, kellele lennukipileteid pakutakse, loobub. Kunagi ütles tiitlivõistlustest ära kõrgushüppaja Marko Aleksejev, põhjendades seda kehva vormiga. Hoopis sagedamini aga sportlane pigem varjab vigastust, peaasi, et saaks tiitlivõistlustele.
Korvpalliliit ei lähetanud EM-sarja U20 meeskonda. Kiiduväärne tegu, kui selle põhjuseks oli meeskonna vilets mänguvõime. Eneseväärikus maksab ka midagi. Selle omadusega on lood siiski keerulisemad.
Mõnikümmend aastat tagasi läks uks maailma laiemalt lahti. Kes avanenud võimalust kasutasid, teavad hästi, missugustes oludes reisiti. Vastuvõtjate kulul elades, sageli peaaegu kerjates, eneseväärikust jalge alla tallates. Seda tegid ka sportlased ja ajakirjanikud, siinkirjutaja nende seas.
1993. aasta Stuttgardi kergejõustiku MM-ile saabus kohale bussitäis Vene ajakirjanikke, kes teatasid korraldajatele, et raha neil pole, tehtagu nendega mida tahes. Sakslased panid Venemaa lehemehed elama noorsoolaagrisse. Enne õhtuste võistluste algust võis venelasi näha Mercedese välikohvikus, kus igapäevased külalised olid ka Eesti ajakirjanikud. Grillvorste uhuti alla klaasitäie Moseliga, mille eest ei tulnud samuti maksta.
Kui palju tuleb meil maksta dopingupatuse Justin Gatlini Eestisse võistlema kutsumise eest, pole veel teada. Eesti oli nimelt see riik, kes murdis Gatlini suhtes kehtinud vaikse kokkuleppe, mille kohaselt seda meest Euroopa võistlustel näha ei tahetud.
