Kommentaar: Kui pea on ohus, siis juuste pärast ei muretseta
Sporti kureerib seesama minister, kuid spordirahvas pole veel ühehäälselt samale arvamusele jõudnud. Eestis on endiselt üle 100 000 töötu. Seni, kuni töötus on endiselt hullumeelsel tasemel, oleks kultuuril, spordil või mõnel muul elualal häbi vinguda. Kui pea on ohus, siis juuste pärast ei muretseta, kuulsin kunagi lausuvat onkoloog Aleksandr Gavrilovit.
Ministri väljavahetamine oleks arvatavasti vale puu all haukumine ega muudaks midagi. Valitsuskoalitsioon on peaministri suu läbi kuulutanud, et ei kavatse tippsporti kussutada. Ütles ju Andrus Ansip: „Minu hinnangul ei pea sport olema riigi sport!”, kuigi samas on truult „välja ostetud” pea kõik medalid. Sest medaleid on napilt, ja nii kena on premeeritud medaliomanike kõrval pildile jääda.
Detsembris loetakse tavakohaselt autasud üle. Enne aasta lõpus Nikolai Novosjolovi võidetud epeevehklemise MM-i tiitlit polnud siinsetel tipptegijail ühtki olümpiaalade tippvõistluse võitu. Naiste seis oleks ilma Kristina Šmigun-Vähi olümpiahõbedata ning Kaia Kanepi uue eduta sama nutune. Miks päike meie õuele ei paista?
Vean kihla, et ka pisut lahedamates oludes poleks me edukamad. Kui Eesti kultuuri esindusürituseks on tõusnud Õllesummer, kõlbab spordis selleks pokkeriturniir ju küll. Ei usu, et me nüüd alandusest ulguma peaksime, kui sport sama edutuna püsib.
Tünn kõmiseb tuhmilt
Ilmselt jääbki nõnda, et spordis hakkavad üksikuid medaleid napsama friikidest fanaatikud, kes õnne kaasabil murravad läbi olude kiuste. Kas või oma pere ja iseenda heaolu ohvriks tuues. Küsige Kaido Höövelsonilt, mida ta on pidanud Baruto võitlejanime ja ozeki nimetuse pärast kannatama. Aga õnneks on Höövelson laheda loomuga mees, kes ei nuta. Me pole hädas üksi. Soome, kes on sotsiaalsete olude kujundamisel meist seitse penikoormat ees, nendib samuti nukralt, et medaleid tuleb lahe põhjakaldale napilt. Moodustati vastav komisjon, kes peab välja töötama ettepanekud asja parandamiseks.
Jüri Tamm, kahekordne olümpiamängude medalimees, tõdeb, et Eestis pole riiklikku spordi arengukava. Kuidas
saakski olla, kui peaminister arvab, et sport ei peaks olema riigi sport – tähendagu see ütlus siis mida tahes.
Meie siin Eestis kõmistame tühja tünni. Juba mitmendat-setmendat korda astus kokku spordikongress, kuid selle kogu otsused pole mingilgi määral kohustuslikud. Tünni kõma kipub tuhmuma. Riiklikult rahastatav lastetuba asendub erakapitali omakasupüüdliku hoolega. Võimule näib mudel meeldivat. Esialgu valime jõulude künnisel tänavusi parimaid sportlasi, peame kalleid pühi ja unustame argimured.
