Kõrgushüppekuld Voronin tänas osseete
Takistusjooksu tiitlikaitsja pelgas kolme kodust konkurenti
Esmaspäeva õhtul veatult 2.37-ni liikudes kõrgushüppekulla võitnud Vjatsheslav Voronin lehvitas Sevilla staadionil Venemaa lippu, kuid kulla eest tänas osseete.
Siunati rajakatet ja kohtunikku
"Ma elan rahutus Põhja–Osseetias Vladikavkazi linnas," rääkis 190 cm pikkune Voronin. "On küsitud, miks ma ei koli turvalisse Moskvasse. Vastan alati ühtmoodi ja kinnitan ka siin: ei, ma ei koli kuhugi, sest see on mu kodurahvas, kes aitab võite vermida. Nad maksavad kinni kõik mu treeningureisid Venemaa suurimasse tervisekuurorti Sotshi -- just seal, Sevillale sarnases kuumuses, võisin läheneva MM-i tingimustes harjutada."
2.35-ga hõbeda teeninud kanadalane Mark Boswell kiitis võistlust ja siunas sekka: "Pean ütlema, et Mondo rajakate on sprinteritele suurepärane, kuid hüppajatele ja kestvusjooksjatele liiga jäik. Mu sääreluud põlevad valus."
Pronksimees (2.32) Martin Buss polnud kirkamat medalit lootnud, kuid sõnas: "Mind häiris, et kohtunik mu sammumärgid ära kandis. Ma ei suuda tema käitumist mõista. Kõrgushüpe on paljuski närvide mäng, mu hüppamist ei tohi häirida." Näiteks viiendaks tõrjutud rootslase Staffan Strandi hoovõtu katkestasid kohtunikud mitmel korral päris jõhkralt, et eeljooksudele ruumi teha.
Millestki ei lasknud end eksitada Voronin: "Kontrollisin end täna täielikult, mu keha ja vaimu vahel valitses harmoonia. Oleme kõik ühtmoodi hoolsalt harjutanud, siin sõltuvad edu ja ebaedu psühholoogilisest tugevusest." Voronini isiklik tippmark paranes nelja sentimeetri võrra.
Keenlased töötasid 2800 meetrit koos
Kõrgushüppe ajal peetud 3000 m takistusjooks serveeris kaks üllatust: Keenia jäi nelikvõiduta ning maailmarekordimees ja hooaja edetabeli juht Bernard Barmasai hoopis medalita. Võis meenutada, et Kuldliiga Zürichi etapil palus miljonijahis osalev Barmasai mööduma kippuval Christopher Koskeil võidumõtteist loobuda -- ehk polnud tal nüüd Koskei kullasööstu takistamiseks õigustki.
"Järgisime jooksu eel tehtud plaani, mis hõlmas kõik neli keenlast," rääkis Koskei. "Töötasime meeskonnana, kuni lõpuni jäi 200 meetrit, siis pidi igamees iseenda eest võitlema. Kui 2800 m koht lähenes, nägin, et Barmasai ja sakslane Damian Kallabis on väga lähedal. Teadsin, et Kallabis on viimasel ringil tõeline spurdimeister ja et Barmasai tugevuses pole kahtlust. Kuid kui spurtisin, siis nad ei reageerinud. See andis vaimule jõudu ja lubas finisheerimisele keskenduda. Tulemust te juba teate!"
Hõbeda saanud tiitlikaitsja Wilson Boit Kipketer ilmutas rõõmu võitjast erksamaltki: "Olin üsna kindel, et meist neljast jään just mina medalita. 1997. aastal vigastasin achilleuse kõõlust ega ole endist rütmi leidnud."
Keeniale broneeritud pronksi röövis marokolane Ali Ezzine päris teadlikult: "Juba kaks aastat tagasi otsustasin, et kui jooks on aeglane, sörgin lõpuspurdini lihtsalt kaasa, kui aga kiire, siis tõusen varakult esile. 600 meetrit enne lõpujoont teadsin kindlalt, et minu koht on pjedestaalil." Uskugu, kes tahab.
