“Ema, ma armastan sind väga!” olid Kristina Shmiguni võidujärgse teleintervjuu esimesed sõnad.

Suusaõdede Kristina ja Katrini ema Rutt Shmigun jälgis tütarde säravat etteastet kodus Otepääl.

“Mõnikord aiman sündmuste käiku ette,” ahmis suusaperekonna hell kaitseingel lõputute õnnitluskõnede vahel õhku. “Olin täna väga närvis. Kuskil ei leidnud asu, kell 7 hommikul läksin õue lund kühveldama.” Kuigi Rutt Shmigun on eluga vulkaani nõlval harjunud, tundnud ta end eile eriliselt. “Tavaliselt ma tüdrukutele küsimusi ei esita,” meenutas pereema võistluseelset telefonikõnet. “Ka nüüd ei lubanud nad midagi. Aga nii Kristina kui ka Katu hääles kõlas hirmus teotahe.”

Mitmetel suurvõistlustel tütarde hooldetiimis meisterkoka ja peapsühholoogi kohuseid täitnud Rutt Shmigun poleks ise õnnepäeval raja veeres viibida ihanud. “Ei taha ka Ramsau MM-ile minna, kuigi Katrin palub tuge. Kujutan ette, kuidas Nove Mestos jooksnud oleksin.

Kodus hüppasin telerit jälgides aeg-ajalt toolilt püsti. Kui algas telefonikõnede laviin, mõtlesin salamisi: oodake natuke, tahan Katrini kohta ka teada saada! Kristina intervjuud Vikerraadiole tervenisti ei kuulnudki,” kahetses pereema.

Samavõrd kui vanema tütre võit, valmistas 1970. aastatel neli juunioride EM-i kulda saanud Rutt Shmigunile heameelt pesamuna Katrini 15. koht.

“Küllap mõne aja pärast hakkavad nad koos suuri tegusid tegema. Aga esialgu on Katrinil Kristina varjus raske. Mõnikord kirjutatakse võistlusülevaadetes: oli 20., langes 27. kohale.

Katrin elab niisuguseid asju väga üle. Ta on meil maksimalist. Kristina on juba karastunud, Katu jõuab naisteklassi alles aasta pärast.”

Täies koosseisus saab Shmigunide suusadünastia kokku täna. “Pärast Otepää MK-etapi 3. kohta läks kibedaks asjade pakkimiseks, ammu pole õnnestunud koos lõunatki süüa,” kurtis pereema. “Nüüd saab pere lõpuks laua ääres kokku.”